Uus uudisteprogramm nunna ja hoora vahel
Saab näha, kas moekas ülikond ka kandja sisule vastama hakkab. Pidevates tõmbetuultes lõõtsuv uudisteprogramm ei tee au ühelegi kanalile. Reklaamikampaania on määratlenud uued „Seitsmesed uudised” ilmselt AK nunna ja Kanal 2 „Reporteri” hoora vahele ja seda positsiooni on raske kanda. Ükskõik kui kalli stuudioinvesteeringuga TV3 tegevjuht Priit Leito välja ei tuleks, on sellest vähe, et „Ringvaate” ja „Reporteriga” rinda pista. Isegi Nelonenist palgatud Mikko Silvennoinen, kes koos koera ja meessoost sõbraga Eestisse TV3 programmijuhiks kolis, ei pruugi imerelvaks osutuda. Kummardus disaineritele Jan Grapsile ja Ken Kristjan Ruudule, kes lõid moodsa stuudiokeskkonna, ning hologrammina mõ-juva stuudiograafika tootjale.
Ainus kujunduse nõrgem osa on intervjuuruum, kus külalised on küll diivanil, küll ebamugavatel baaripukkidel. Saate ülesehituses lubatakse informatiivsust, dünaamikat ja sotsiaalsust, mis peaks naisvaatajaid lisaks tooma, ning see lubadus ka täidetakse. Uudisteprogramm on liigendatud rubriikideks ja kindlatesse teemarubriikidesse on pandud müttama ka reporterid. Üle-eestilise kolme suurema uudise järel tuleb krimi- või liiklusuudiste osa, mis tundub natuke häiriv, kuid tänu heale tegijale on huvitav. Ilmateade on kohe keset saadet ning punapõskne ja turd Erkki Sarapuu jätkab tänuväärselt ilmaonu Peep Taimla rada. Sellele järgnevad sport ja välisuudised ning mõni meelelahutuslugu või omasaadete reklaam.
Tulba-Sven vajab dünaamikat
Spordiuudised on valdavalt persoonikesksed ja üldhuvitavad ning pigem spordisündmusi kommenteerivad kui nendest informeerivad. Ka välisuudistes on valdav pigem uudiskriteeriumide inimlähedus ja erakordsus. Kommertskanali kohta on kollast simmanitelevisiooni tõesti üllatavalt vähe ja seniste peauudiste sotsiaalsuse määr on huvitavalt suur. Kolme vaadatud programmi peauudised – üleujutuste oht, haiguspäevadest loobumine ja haigena tööl käimine, lasteaedu kummitav läkaköha – on pigem sellised, mis „kõva” uudisteprogrammi ette satuvad harva, kuid naisvaataja südame teevad soojaks. Kui kõvad uudisteprogrammid armastavad poliit- ja välis-uudiseid, siis siin loodetakse inimlähedusele. AK suudab seda vaid väga pika hambaga. Uudisteankrutest tuleb liikuva ja dünaamilise saatejuhi rolliga kõige veenvamalt toime Annely Adermann, kuid ka Marek Lindmaa on üsna veenev. Tundub, et mõõdukas segaduses on ankrute stilist, kui ta ikka olemas on. Ta võiks senise rõhutatult soliidse väljanägemise asemel pigem nutikalt casual’i kasutada nagu Soome uudistekanalid.
Oluliselt raskem on dünaamilise saatejuhi rolliga kohaneda niigi väikese ekraanikarismaga Tulba-Sveniks kujuneval poliit-analüütikul Sven Soiveril. Ent tema graafikud, mis stuudiokujunduses teema edukalt puust ette ja punaseks teevad, räägivad enda eest. Poliitika sellisel määral ja selliselt esitletuna peaks olema mõistetav ka lapsele. Ainus, mille kallal tasuks tööd teha, on reporterite ebaühtlane tase. Õrna naishäälega loetud narkokartellide lood ei veena. Huviga jään ootama nädalavahetuseks lubatud Sirje Eesmaa elustiili rubriiki ja Anna-Maria Veidemann-Makko sünnipäevalugusid. Kui uudisteprogrammis tähelaeva investeering välja ei vea, tasub seda proovida seksika jutusaate või õhtuse programmi peal. Kui aga AK meeskond sinna sisse paigutada, võiks täitsa ideaalne programm olla.
