Autori Fotod

Sul on õigus toidule, riietusele, katusealusele ja arstlikule järelevalvele. Kõik muu on privileeg. Selline oli Alcatrazi vangla sisekorra reegel nr 5. Alcatraz, mis oli rangeima režiimiga Ameerika Ühendriikide föderaalvangla, on saanud üheks Ühendriikide sümboliks, mida külastavad värinaga hinges miljonid turistid aastas.

Kalifornia osariigis San Fransisco külje all olev üksik saar, millel asus legendaarne vangla, on praegu kõle ja mahajäänud. Ometigi käib saarega kaasas selle kuulsusrikas minevik.

Saar sai endale nimeks Alcatraz 1775. aastal, kui hispaania maadeavastaja Juan Manuel de Ayala San Fransisco lahe ja seal asuva saare kaardile märkis. Nime sai saar oma esimeste elanike – pelikanide – järgi. La Isla de los Alcatraces ehk Pelikanide saar.

1847. aastal pöörasid saarele tähelepanu Ühendriikide sõjajõud, sest oli vaja kaitsta sadamat, kuhu randusid üha suuremate kullalastidega laevad. Veidi hiljem, st ajavahemikus 1859-1907 kasutati saart kindlusena. Kui 1861. aastal algas Ameerika kodusõda, oli saarest saanud üks sõjalise jõu keskustest – Alcatrazil oli 111 kahurit, ridamisi küngaste taha peidetud suurtükipesasid ja mis põhiline – sadam laevadele turvaliseks väljapääsuks merele. Hambuni relvastatud saarelt tulistati kogu sõja vältel siiski vaid üks kord ja sedagi ühe tundmatu laeva suunas.

TEEKOND ALGAS IHUALASTI. Kurikuulsaks sai saar aastatel 1934-1963, mil seal asus vanglakompleks. Kindlus lammutati ning selle asemele ehitasid Ühendriikide sõjajõud suure vanglahoone. Uue supervangla uksed avati 1934. aastal ning selle esimeseks juhiks määrati James A. Johnston. Viimane oli karm ja nõudlik mees. Ta eesmärgiks oli vangla põgenemiskindlaks muuta. Kui n-ö tavalistes vanglates oli kümne kinnipeetava kohta üks valvur, siis Alcatrazil oli üks valvur kolme kinnipeetava kohta. Iga päev viidi läbi kaksteist kohustuslikku loendust ning lisaks neile juhuslikke täiendavaid loendusi, mis võisid koguarvu viia kuni 50 loenduskorrani päevas. Isegi kui põgeneda püüdev vang oleks suutnud valvuritest mööda pääseda, oleks ta silm silma vastas seisnud kohutavate looduslike takistustega – külma vee ning kiirete hoovustega.

Kogu vanglaperioodi vältel hoiti saarel 1576 meest, nende hulgas olid ka kurikuulsad Al Capone, Alvin Karpis, George Kelly ja Robert Stroud hüüdnimega Alcatrazi linnumees. Neid ei saadetud karistust kandma otse Alcatrazile. Tegemist oli vangidega, kellel oli eelnevalt teistes vanglaasutustes probleeme olnud, s.t nad olid teinud katset vanglast põgeneda või seal muid probleeme tekitanud. Tegelikkuses piisas Alcatrazile pileti saamiseks ka väiksemast rikkumisest, näiteks valvuriga vastuollu sattumisest.

Alcatrazilt ei pääsenud ka tagasi vabadusse, suurimaks hüveks oli tagasisõidupilet eelmisesse föderaalvanglasse. Teine võimalus saarelt pääseda oli kirst – kuid isegi siis hoiti “pääsenuid” käe- ja jalaraudades.

Vanglasse toodutel kästi kõik riided seljast võtta, neid pesti ning seejärel järgnes tavapärane riieteta marss uude kongi. Seal ootasid uut elanikku vanglavorm ja käsiraamat vangla reeglitega. See sisaldas ka juhtnööre, kuidas käituda söögisaalis. Näiteks võis kinnipeetav minna kohvikannu juurde, mis asus sellel pool söögisaali, kus ta parasjagu on, kuid seda ainult siis kui läheduses ei olnud teisi kinnipeetavaid. Pärast söömist tuli nõud paremal küljel asuva kandiku vastavatesse lahtritesse asetada.

Enamik rahutusi, mis Alcatrazil aset leidsid, juhtusidki just söögisaalis, sest see oli üks vähestest kohtadest, kus vangid üksteisega kokku puutusid ning kus rääkimiskeeld ei kehtinud.

KARISTUSEKS JÄÄKÜLM VESI. Vangid võisid lugeda vaid teatud raamatuid ja ajakirju, need ei tohtinud sisaldada n-ö kahjulikku mõju omavat informatsiooni ega uudiseid. Samuti võisid nad saada ja saata kirju, kuid mõlemal juhul loeti need läbi. Kui sisu ei vastanud nõuetele, ei jõudnud kiri adressaadini. Eeskujuliku käitumise korral oli võimalik pühapäeviti paar tundi puhkeruumis teistega pallimänge või doominot mängida, samuti sai töötada vanglaköögis või mõnes saarel asuvas poes. Eriti hea käitumise eest lubati kord kuus vangidele külla keegi lähedastest (selle õnne osaliseks sai üks igast viiest kinnipeetavast). Kinnipeetav vestles külalisega läbi telefoni, üksteist sai vaadata läbi paksu klaasist seina. Kõiki vestlusi kuulati pealt ning need lindistati. Kui jutt läks mõnele sobimatule teemale nagu elamistingimused vanglas või poliitilised sündmused riigis, katkestati vestlus poolelt sõnalt ning külaskäik oli lõppenud.

Väikseima rikkumisegi eest oli ette nähtud karm karistus. Põhjendamatu valvuri poole pöördumine võis vangi kartsa viia. Kõnekeeles “auk” oli imepisike pime ruum, mille ainsaks sisustuseks õhuke tekk. Eriti sõnakuulmatud kasteti jääkülma merevette.

Vangide päev algas kell 6.30 hommikul. Kinnipeetavad pesid ennast, tegid voodi, riietusid ning rivistusid esimeseks loenduseks. Loendusele järgnes marss söögisaali hommikusöögile. Pärast 20 minutilist söömist loendati kõigepealt üle söögiriistad ning pärast kambritesse jõudmist ka kinnipeetavad. Sama rutiin kordus lõuna- ja õhtusöögi ajal. Öörahu saabus kell 17.30. Siis suleti võretatud kambriuksed järgmiseks 12 tunniks.

14 PÕGENEMISKATSET. Pärast kuue kinnipeetava poolt algatatud mässu 1946. aastal, mille käigus hukkusid kolm mässajat ning üks valvur, astus James A. Johnston Alcatrazi juhi kohalt tagasi. Tema järglased ei jätkanud endist ranget re;iimi. Esimesena tühistati rääkimiskeeld, mis oli mõneti oma tähtsuse kaotanud juba Johnstoni ajal. 1950. aastate keskel lubati vangidel raadiot kuulata, hiljem lubati ka maalimiseks kangast ja värve tellida.

Enamik ajast kulus kinnipeetavail sellele, et välja mõelda, kuidas saarelt põgeneda. Kokku tehti Alcatrazilt 14 põgenemiskatset. Kõige tuntum neist leidis aset 1962. aasta juunis, kui Frank Morris ning vennad John ja Clarence Anglin vette hüppasid ning San Fransisco poole suundusid. Kuigi neid ei leitud elavate ega surnutena, oletatakse siiani, et nad uppusid. 29 aasta vältel, mil vangla tegutses, sooritasid viis vangi enesetapu. Hulgaliselt oli neid, keda vaimuhaigeteks tunnistati.

Vangla suleti 1963. aastal. Ühendriikide kohtuminister Robert F. Kennedy tõi selle põhjuseks kõrged hoolduskulud. Vangla 336 üksikkambrist oli üheaegselt täidetud vaid 260. Kõigi aastate peale kokku oli Alcatrazil üksnes 1576 kinnipeetavat. 1960. aasta alguseks tõusis ühe vangi ülalpidamiskulu 13 USA dollarini (220 krooni) päevas, mis tegi Alcatrazist kõige kallima vangla Ameerikas. Pealegi vajas hoone remonti, selle kuludeks arvestati ligikaudu 5 miljonit dollarit (425 miljonit krooni). Sellise kalkulatsiooni tulemusena viidigi vangid üle teistesse föderaalvanglatesse ning Alcatraz jäeti üksildase valvuri hoolde.

Alates 1973. aastast kuulub Alcatraz San Fransisco Golden Gate pargi koosseisu. Igal suvel astub San Fransisco linna ääres asuvalt kailt mõne väikese laeva pardale ligi 4500 inimest päevas, et vabatahtlikult endisesse kurikuulsasse vanglasse sõita.