Vägivalla peatamiseks tuleb muuta kaasõpilaste suhtumist kiusajasse
Nad ründavad, provotseerivad ja piinavad kaasõpilasi. Briti teadlased nimetavad neid otse türannideks, kes muudavad oma eakaaslaste elu koolis põrgusarnaseks. Alles viimastel aastatel on rõhutatud, et kiusamine pole vaid ohvri ja kiusaja vaheline asi – sellesse on kaasatud terve klass. Teadlased on ümber lükanud ka arvamuse, justkui oleks agressorid peamiselt kehaliselt tugevamad ja sotsiaalselt ebaküpsed õpilased.
“Kiusajate sotsiaalne ja kultuuriline kompetents on üle keskmise,” toonitab Müncheni psühholoog Mechthild Schäfer, kes on pikka aega püüdnud jõuda selgusele, kuidas toimub vägivald õpilaste vahel. Kes ei taha kiusamise pärast tõrjutuks osutuda, peab väga kavalalt käituma, lisab ta.
Ohvreid otsitakse välja üsna täpselt, nad on enamasti väiksemad ja nõrgemad ning jäävad teiste õpilaste varju. Sageli satub ohvri rolli näiteks uus õpilane või keegi, kes on eriliselt andekas ega sobitu ülejäänutega. Võib-olla ka keegi, kes on kergesti haavatav pereprobleemide, näiteks haige vanaema pärast. Ühtaegu ei juhtu pea iial süstemaatilist piinamist võrdväärsete õpilaste vahel.
Uuringutulemused on näidanud, et need, kes on juba algkoolis kiusajad, jäävad selleks ka edaspidi. Ohvrirolli edasikandumine nii tõenäoline ei ole.
Tegelikkus on selline, et kiusaja pole kaasõpilaste seas kuigi halvas kirjas. Mis kõige olulisem – enamasti on ta populaarsem kui tema ohver. “Agressiooniga saab skoorida,” ütleb Schäfer.
Kiusaja on populaarne
Tüüpiline kiusaja tegutseb harva üksinda. 85 protsendil kiusamis-episoodidest on kaasõpilased pealtnägijaiks. Kiusajatest eristatakse kahte tüüpi: ühed, kes piinavad ja peksavad, ning teised, nn toetajad, kes aktiivselt ei osale, ent ergutavad ja aplodeerivad. Nende sütitajate toel tegutseb kiusaja edasi üha julmemalt ja agressiivsemalt.
Schäferi sõnul on õpilased seatud valiku ette – nad peavad olema kas kiusaja poolt või vastu. Hirmust saada järgmiseks ohvriks hakkavad paljud kiusajat toetama või vaikivad. “Kiusamine võib laieneda nii, et terve klass sööstab ohvri kallale.”
Kooli vahetamine ei pruugi aidata, pigem vastupidi. Uues kohas on laps hirmunud ja on suur oht, et temast saab uuesti kiusatav. Samal ajal on kooli vahetamine sõnum ka teistele lastele – minema peavad need, kes on nõrgemad. Pigem peaks lahkuma kiusajad, aga see pole paraku seaduste kohaselt või-malik. Pealegi ei taha ka teised koolid agressiivseid lapsi.
Üksinda lapsed kiusamisest ei pääse. Siin on Schäferi sõnul õpetajad ainsad, kes saavad midagi ette võtta. Kõik sõltub nende tähelepanelikkusest – kui samade õpilaste asjad mööda klassiruumi ringi rändavad ja paberikuulikesed vaid ühes suunas lendavad, peab õpetaja konkreetselt sekkuma ja selgitama, et agressiooni ei sallita.
Eriti oluline on kaasõpilaste käitumise mõjutamine. Sel ajal kui kiusaja lõikab oma agressioonist kasu, langeb ohvri staatus veelgi. Kiusamise ohvriks sattunud õpilast ei võeta enam klassi kaitse alla. Füüsiline vägivald mängib õpilaste vanemaks saades aina väiksemat rolli ja asendub vaimse piinamisega.
Abistav kirjandus õpetajatele
•• TAI kirjastamisel on ilmunud õpetajatele juhendmaterjal “Kiusupunn”, sarjas “21. sajandi kool” ilmusid “Koolikäitumise käsiraamat”, tõlkeraamatud “Poisid ja tüdrukud õpivad erinevalt” ning “Võitlus koolivägivallaga”.
•• Õpetajatel on olnud võimalusi ennast koolikiusamise teemal harida, selliseid koolitusi on pakkunud nii mitmed riiklikud organisatsioonid kui ka arvukad mittetulundusühingud.
•• Valmimas on ühtne tegevuskava koolikriiside lahendamiseks.
Kommentaar
Asso Ladva, HTM-i kommunikatsioonibüroo konsultant
Koostööd peavad tegema kõik
Koolikiusamine, nii füüsiline kui ka vaimne, on komplitseeritud nähtus ja vastutust selle märkamise ega lõpetamise eest ei saa panna vaid ühe inimese õlule. Koolikiusamise vastu peavad võitlema kõik, mitte ainult õpetajad.
Kiusamise esmaseks märkajaks peaks olema siiski õpetaja, kes on lastega suure osa päevast koos. Sageli väljub kiusamine koolimaja seinte vahelt. Lapsevanemad, kes täheldavad kiusamisele viitavaid märke, peaks sellest kohe teavitama õpetajat. Oma osa peavad andma õpilased, sealhulgas õpilasomavalitsus. Lisada tuleb veel koolipsühholoogid ja sotsiaalpedagoogid, kelle teenus peaks olema kättesaadav kõikidele õpilastele ja lapsevanematele.
Koolikiusamise ennetamisega tuleb alustada juba enne kooli. Lapse väärtushinnangute ja hoiakute kujundamine saab alguse koolieelses eas, kui ta on kõige vastuvõtlikum. Üheks koolikiusamise ennetamise viisiks on ka terve ja elurõõmsa õhkkonna kujundamine koolis. Uuringutulemused on näidanud, et ühtehoidva kooliperega haridusasutustes esineb koolikiusamist palju vähem.
Mis puudutab kooli vahetamist, siis see variant tuleb kõne alla alles siis, kui kiusamine on täielikult kontrolli alt väljunud. Kui kiusajaid on vaid paar-kolm, siis on võimalik neid veel korrale kutsuda ja halvemal juhul tuleb kõne alla kiusajate üleviimine teise kooli. Aga kooli vahetamine saab toimuda üksnes koostöös lapsevanematega, siin ei saa kool ega kohalik omavalitsus üksi otsust langetada.
