Vähkkasvajate ravi vajab uusi tuuli
Kui te loodate, et kiudainete söömine, kehakultuur ning muud tervislikud eluviisid võivad päästa teid võimalikust pahaloomulikust kasvajast, siis lootuseks see jääbki. Kui suitsetamise ja kopsuvähi seos välja arvata, siis pole mingeid kindlaid tõendeid eluviiside ja vähkkasvajate esinemise tõenäosuse vahel. Vastupidi.
“Tervislik eluviis hoopis suurendab vähki haigestumise riski, siis ei surda mitte südamehaigustesse, vaid pigem vähki,” toob USA Cornelli ülikooli meditsiiniprofessor rinnavähiuurija Larry Norton iroonilise näite. “Lahendus pole eluviisis, vaid teaduses, uurimistes,” lisab ta.
“Peagi saab onkoloogiaturg tähtsamaks kui südamehaiguste turg,” visandab tulevikku Berni ülikooli onkoloogiaprofessor ja Lõuna-·veitsi vähiinstituudi direktor Franco Cavalli, “juba praegu ei käsitle vähki mitte eelkõige ajalehtede teadus-küljed, vaid pigem Wall Streeti reporterid.”
Hirmkallite ravimite needus
Norton, Cavalli ja paljud teised maailma tunnustatud onkoloogiaeksperdid vaidlesid möödunud nädalal Roomas Euroopa onkoloogiakooli 25. aastapäeva meediafoorumil. Kõigi esinejate ühine veendumus oli, et vähkkasvajate vastu saamiseks tuleb senised hoiakud ümber hinnata. Muidu edu ei saavuta. Kui 2002. aastal suri vähktõppe maailmas seitse miljonit inimest, siis Cavalli näeb lähitulevikus selle arvuna 12 miljonit. Ja seda eelkõige arengumaades laiutava vähktõve arvel.
Hollandi Vrije ülikooli meditsiinikeskuse direktor Bob Pinedo toob tõestuseks kurvavõitu graafikud. Viimase 25 aastaga on Euroopas langenud suremus vaid kopsu- ja rinnavähki. Teised vähivormid haaravad ohvreid sama edukalt kui veerandsajandi eest. Ja seda hoolimata üha uutest, miljardeid maksvatest ravimitest ja geeniuuringutest.
“Ainus mõistlik viis edu saavutada on vähi varajane avastamine,” järeldab Pinedo, kes uurib nii vähi teaduslikke kui ka kliinilisi aspekte. Rinnavähki suremine on vähenenud just tänu mammograafiale. Nüüd on eesmärgiks ka käärsoolevähi varane avastamine. Kuid koloskoopia, mille peaksid läbima kõik üle 50-aastased, leiab võimalikelt patsientidelt laialdast vastuseisu – nii sellega seotud ebamugavuste kui ka eelarvamuste tõttu.
Vähktõve varase avastamise vajadus on suisa karjuv. Sest viimase 20 aasta jooksul turule tulnud ravimitega ravitud vähihaigete keskmine ellujäämisaeg on pikenenud vaid kaks nädalat. Texase ülikooli professori Scott Lippmani arvates pole olnud edusamme, sest vähk on osutunud keerulisemaks haiguseks, kui arvati. “Leukeemia on veel lihtne haigus metastaase tekitavate vähkkasvajate kõrval,” ütleb ta.
Viimase seitsme aastaga on vähihaige kulutused ravimitele kahekordistunud. Näiteks neelab uue rinnavähiravimi kuur aastas 25 000 eurot. Ning eri firmade ravimeid ei ole usaldusväärselt võr-reldud. Ravimifirmadele selline võrdlus aga just liiga palju ei meeldigi. Ning kui ka võrdlused on tehtud, saadakse tulemusi, mis rabavad oma faktidega.
Farmakoloog Silvio Garattini Itaalia Mario Negri uurimisinstituudist saab tuua näite kliinilistest uuringutest, kus vaatluse alla võeti Euroopas kasutatavad vähiravimid. Kolmandikul juhtudest saadi teada, et uued ravimid pole halvemad kui vanad. Ülejäänud juhtudel aga “pole olnud põhjust öelda, et uus ravim oleks sama hea või parem”, sõnastab Garratini delikaatselt.
Ning uuringutes puudub üleüldse patsiendi elukvaliteedi dimensioon. Ta elu võib pikeneda, kuid see elu võib olla õudne.
Kui nii, siis on uute ravimite väljatöötamine ja turule paiskamine päädinud täieliku fiaskoga. Seda patsiendi seisukohalt, sest ravimifirmad kasseerivad uute ravimite eest üha enam.
Larry Norton põhjendab ravimite kallinemist ühiskonna valikuga. “Ravimite hinda tuleb võrrelda teiste asjade hinnaga, mida ühiskond toetab,” ütleb ta, “oleme delegeerinud tööstusele kohustuse toota ravimeid. Ja tööstust huvitab kasum.”
USA farmaatsiatööstus kulutab vähiuuringutele sama palju kui valitsus. Ühiskond on selle töö jätnud unarusse, siis ei saa ka farmaatsiatööstust süüdistada. Kui inimesed kulutavad aastas reklaamile 16,5 miljardit ja karastusjookidele 30 miljardit dollarit, ent vähiuuringutele kuus korda vähem ehk viis miljardit, siis on selge, et tasakaal puudub.
Hiiglasliku ravimifirma AstraZeneca asepresidendi ja onkoloogiajuhi Brent Vose kinnitusel kulub nende firma käibest vähile neljandik. Kuid ravimi hind katab vaevalt kümme protsenti firma tegevusest. Ülejäänud tuleb teenida mujalt, väidab ta.
Ennetada ei saa
Niisiis pole imeravimit loota mõtet. Panustada tuleb hoopis mujale. Siiamaani tapab kirurgia enam vähki kui medikamendid. Kuid ka kirurgia pole lahendus. Lahendus on ikka üks ja ainus: haiguse varane avastamine. Sest vähktõbe ennetada pole üldjuhul võimalik.
“Ei tohi keskenduda ainult ravimitele,” hoiatab Inglismaa rahvuslik vähijuht Michael Richards. Inglismaal on selline ametikoht, mille täitja töö on vähihaigustega tegelemise plaani koostamine ja selle täitmise jälgimine. Iga juhtumi kohta kulub aastas 18 500 naelsterlingit, millest viiendik läheb ravimitele ja viiendik kirurgiale. Kolmandik kulub patsiendi järelevalvele, ülejäänud kulud on kaudsed.
Milanos paikneva Euroopa onkoloogiainstituudi teadusdirektor Umberto Veronesi toob esile kolm kõnekat arvu. Kogu vähihaiguse raviks kulutatud rahast läheb Euroopas vähihaigete ravimiseks 85 protsenti, vähi tuvastamiseks kümme protsenti ja vähi varaseks avastamiseks viis protsenti. “Naised on tänu mammograafia levikule siin eelistatud olukorras,” ütleb Veronesi.
Kuid üldiselt pole vähiravis viimase 25 aasta jooksul olnud mingeid uuendusi ning uuringutulemused sõltuvad pahatihti sellest, millised on ootused.
Ehitatakse autoteid, juuakse karastusjooke. Keegi ei mõtle, et just tema võib haigestuda vähk-tõppe. Statistika näitab aga seda, et võitlus vähiga pole toonud edu. Mida vanemaks saab inimkond, seda enam peab ta mõistma, et kulutuste kokkuhoiuks on vaid üks tee – inimeste pidev jälgimine.
