Väikelapse agressiivsus on normaalne
Täiskasvanute õdusa kohvitunni katkestab lastetoast kostev vali kisa. Peretütar ei raatsi oma asju teistele anda, nelja-aastane Mihkel on aga võitlusvalmis, et lemmiklelu siiski endale saada. Väikevend jääb sikutamismängus jalgu ja lükatakse hoolimatult pikali. Mihklil, seltskonna vanimal, haaratakse kohe kraest, tema ema kurjast pilgust paistab ka murelikkust, sest on ju lapsele selgitatud, et teisi lükata ei tohi. “Tal on selline rumal komme, ta teeb seda lasteaias kah kogu aeg,” on ema nördinud.
Lapse agressiivsus kantakse enamasti kasvatuse arvele või süüdistatakse selles telerist nähtut või videomänge. Veerand sajandit Kanada laste arengut jälginud Montreali ülikooli psühhiaatria-, psühholoogia- ning pediaatriaprofessor Richard Tremblay näeb asju hoopis teistmoodi. Tema sõnul on väikelaste vägivaldsus üsna normaalne nähtus ja lapsed olid agressiivsed ammu enne televiisori leiutamist.
Millal on mureks põhjust?
“See tähendab, et lapsed ei õpi agressiivselt käituma,” vahendab Tremblayd Welt, “vaid nad õpivad oma agressiivsust hiljem valitsema.” Tema uuringute tulemuste põhjal on agressiivsuse kõrghetk lapse 18. elukuu. Lühikese aja jooksul on lapse elus toimunud tohutu areng – ta on hakanud roomama, seejärel käima ja võib juba ka joosta, samuti saab ta asju nüüd paremini kätte, sest kontrollib oma keha. Ent ta ei oska end veel piisavalt selgelt väljendada. Siin tulebki appi võtta hambad, küüned ja rusikad.
Nii jätkub see kuni viienda eluaastani. Selleks ajaks areneb lapsel võime oma soove vägivallata selgeks teha. Vanematelt saab ta teada, mida sobib teha ja mida mitte.
Umbes neli protsenti lapsi ei õpi seda ära, põhjusi on erinevaid. On selge, et sotsiaalprobleemid ja brutaalne, agressiivne kasvatusmeetod süvendavad vägivaldsust.
Kliiniline laste psühholoog Külli Muug lisab, et laste agressiivse käitumise puhul peetakse oluliseks pärilikkust ja viimasel ajal üha enam last ümbritseva keskkonna mõju. Kolmeaastaste puhul on tema sõnul just hammustamine viis, kuidas laps püüab oma tahtmist saada. Muugi sõnul on emasid, kes arvavad, et hammustav laps tuleks kohe psühholoogi juurde toimetada. Tegelikult oleks psühholoogi sõnul põhjust muret tunda siis, kui nelja-viieaastane oskab juba rääkida, aga on siiski julm loomade ja teiste inimeste vastu.
Muug soovitab agressiivse käitumise korral järgmist reaktsiooni: agressiivne käitumine tuleb lõpetada ja õpetada lapsele uusi võtteid, kuidas ennast selgeks teha. Õpitu tuleks positiivselt kinnistada, laps saab hea käitumise korral kingituse – kleepsu, värvilise kuulikese. Mõte on selles, et laps ei kasutaks enam võtteid, mida ta siiani hästi oskas.
Ka täiskasvanud on vihased
•• Suurbritannia elanikel on üha raskem säilitada külma närvi ja rahulikuks jääda.
•• Psüühilise tervise uuringus osales 1974 täiskasvanut, neist 64 protsenti oli veendunud, et inimesed lähevad üha kergemini närvi.
•• 32 protsenti osalejaid lisas, et neil on sõpru ja pereliikmeid, kel on suuri raskusi oma viha kontrollimisega. 28 protsenti oli mures, et nad ise ei tule oma vihaga alati toime.
•• 20 protsenti küsitletuid tunnistas, et oli lõpetanud partneri või sõbraga suhte, sest nad ei tulnud toime oma vihaga.
