Kuni eelmise sajandi alguseni valmistati ja uuriti ravimeid n-ö põlve otsas. Heinrich E. Mercki pojapoeg, George Merck, avas 1889. aastal firma esinduse New Yorgis ja asutas seal iseseisva firma Merck & Co, mis tootis suurtes kogustes ravimeid (joodi, vismutit, morfiini). Mercki ravimid olid kvaliteetsed ja juba toona püüti neid võltsida. Samuti pakendati ravimeid ümber ja müüdi teise nime all.

Uus samm firma arengus – omaette uurimisüksus

1925. aastal asus firmat juhtima George Mercki poeg George William Merck, Harvardi haridusega keemik. Ta mõistis, et ravimifirmad ei saa jätkata ainult ülikoolilaborites leitud potensiaalsete ravimkandidaatide uurimist, vaid peavad neid ise avastama. Seetõttu lõi Merck junior eraldi uurimisüksuse – Merck Institute of Therapeutic Research, mis tegutseb Merck Research Laboratories (MRL) nime all tänini.

Esimene ravim ei pruugi olla kõige parem

MRL-is asusid tööle oma aja parimad teadlased Pennsylvania ja Bostoni ülikoolist. Teadusuuringute pingutusi kroonisid mitmed avastused, mis muutsid võimalikuks vitamiinide ja antibiootikumide sünteesi. Avastati mitmed oma klassi esimesed ravimid – antibiootikumid (streptomütsiin), hormoonid (kortisoon) antidepressandid (imipramiin) ja valuvaigistid (indometasiin).

Paraku ei ole esimene ravim alati kõige parem – sageli õnnestub parandada nii ravimi efektiivsust kui ka ohutust. Hea näide on moodsad maosõbralikud valuvaigistid, mis on pärit Mercki Kanadas Montrealis asuvast uurimiskeskusest.

Ravimitootjad on kidakeelsed

Läbivaks filosoofiaks ravimite väljatöötamisel on patsiendisõbralikkus. Seetõttu töötatakse välja eelkõige ravimeid, mida saab manustada suu kaudu ja üks kord päevas – nii olevat mugav ja lihtne meeles pidada. Kuigi see fakt pole laialt levinud, on Merck maailma suurimaid vaktsiinitootjaid, kes tegeleb aktiivselt vaktsiiniotsingutega.

Oma programmide tulemustest rääkides on tootjad mõistagi kidakeelsed – ravimite avastamine ja kliiniline uurimine on täis üllatusi.