•• Mis on Eliit?

Eliit on Eesti esimene ametlik muusikaline rühmitus. See avaldub kahel viisil. Esiteks kontserdid Eesti eri lavadel: ühendav on see, et inimesed, kes esinevad, pole seda kordagi koos harjutanud – need on ilma kavata, improvisatsioonilised kontserdid.

Teiseks plaadid: sellest peaks kujunema plaadisari. Need on autoriplaadid, kuhu on koondatud ka sõpru. Ühisnimetajaks võib kujuneda ükskõik mis. Oleme näiteks mõelnud, et võiks teha plaadi, kus üks inimene mängib igas loos basskitarri, aga muidu on kõik erinev.

Kirjandusalaseid rühmitusi on meil olnud, aga muusika omi mitte. Toredaid inimesi meie muusikamaailmas ju on, aga kokku nad eriti ei satu, ehkki nüüd hakkab see tekkima – näiteks võib Tõnis Mägit ja Chalice’i üha sagedamini koos näha, ehkki see on nüüd täiesti Eliidi-väline näide. Aga me kavatseme ehitada ka põlvkondadevahelisi sildu.

•• Kas plaadinimi “1” annab meile märku sellest, et tulemas on ka Eliidi plaadid “2”, “3” ja “8”?

Vaiko Epliku ja Eliidi “1” on esimene, Aapo Ilvese ja Eliidi plaat on juba valmimas, ja äkki tuleb neid veel. Me pole Eliidi nimele patenti võtnud, see on lihtsalt üks hea Eesti asi, mida igaüks võib teha. Mina panin oma plaadile nimeks “1”, muud ei tulnud pähe, aga Aapo on luuletaja, tema ehk mõtleb hästi ilusa nime.

Ma praegu küll plaanin veel teha, kui ma auto alla ei jää või midagi muud ei juhtu. Iial ei või teada, homme ma võib-olla ei tahagi enam midagi teha. Aga peale selle plaadi on mul veel üle tunni avaldamata materjali. Oma lõbuks kodus lindistan ikka edasi ja aeg-ajalt lasen seda ka teistel kuulata. Aga iga kuu ma ka plaati välja anda ei taha nagu Tuberkuloited omal ajal.

•• Eesti Ekspressis ütled, et Epliku jaoks on Eliit alles algus. Mis pärast algust saab?

Kui ma varem olen teinud muusikat kindla eesmärgiga, siis see on nüüd puhtalt oma lõbuks. Tegelikult polnudki seda plaanis avaldada, ma sain endale salvestamisaparatuuri ja mõtlesin, et õpiks lindistama.

Eliit on hea ettekääne teha midagi, mida ise varem pole teinud, murda rutiinist välja. Aapo on ju tegelikult luuletaja, aga tuleb välja, et muusikuna väga võimekas.

Ma olen egoist – ma arvan, et arenemise puhul on lõhkumine sama tähtis kui ehitamine. Tundub, et mida rohkem ma lõhun ehitatut või eiran õpitut, seda parem. Tuleb olla pidevas arengus, mulle ei meeldi bändid, kes teevad sama albumit sada korda. Ma ei kujuta ette, et lähen lavale ja laulan “Venust” või “Eighties Coming Backi”. Muidugi, kui ma käin galadel raha tegemas, siis pole sellest pääsu. Aga selliseid inimesi on küll, kes vanast peast, ülikond seljas, laulavad oma vanu hitte.

•• Mida sina teed, kui sa oled vana ja sul on ülikond?

Ma loodan, et veel paremat muusikat. Kõik on ju kinni oskustes, see, et muusa jättis kellegi maha, on rumal jutt. Muidu võiks ju igaüks mingil hetkel head muusikat teha, sina võiksid ka väga hea laulu kirjutada. Aga kui ma ikka neljandast eluaastast peale olen laulnud ja 13. eluaastast pidevalt kirjutanud, siis tekib mingi vilumus ja oskused. Selle eest ei anna põgeneda.

•• Kas plaadile tulevad ka esitluskontserdid? Kes ja mida seal mängivad, kui plaadil mängisid sa ise kõik pillid sisse ja kogu looming peab sündima kohapeal?

Plaanis on 28. aprillil Von Krahlis osa sellest plaadist ette kanda. Seda teevad valitud muusikud, ühesõnaga Eliit. Nimed olgu üllatus. Ja maikuus on Tartus autorilaulu festival, seal läheme Jaan Pehkiga koos lavale ja kutsume saalist kedagi veel. Ei tea praegu täpsemalt, kunagi ei tea, mis hakkab juhtuma. Kui planeerida, siis see poleks Eliit. Eestis võetakse kõike nii kole tõsiselt. Tegelikult pole ju vaja vaeva näha.

•• Kui kindlat bändi ei ole ja tehakse, mida ja kuidas juhtub, siis mida peaks ootama inimene, kes tuleb Eliidi kontserdile?

Puhast loomingut. See on haruldane võimalus kuulda muusikat, mis sünnib siin ja praegu. Näiteks on Von Krahli laval sündinud lood “Erik Morna, sinu nimi siin ei maksa” ja “Katsu leida iseennast”. Kusjuures hea on see, et kõik õnnestub alati sada protsenti, sest kuna enne pole seda muusikat olemas, siis ei saa midagi sassi minna.

•• Kas muusika, mis kohapeal sünnib, sureb ka sealsamas?

Ei, me katsume iga oma esinemise salvestada. Rumal oleks seda mitte teha. Ükskord ei jäänud kontsert linti, see on maailmale suur kaotus. Aga ma arvan, et saab hakkama.

Mõtlesime kontserte reklaamida tühjade valgete plakatitega, kus on ainult aeg ja koht ja all väike kiri “Kes teab, see tuleb”.

•• Mis su teised bändid praegu teevad?

Ruffus ja Koer on praegu puhkusel tänu sellele, et Eliidiga on palju tegemist ja see oli prioriteet. Aga nad on olemas, kõik liikmed on elus ja plaadid on mõlemal pooleli. Ruffuse plaat saab ilmselt enne valmis kui Koera oma. Kolmas bänd on Mammut, kus ma mängin trumme. Teised pole augustist alates kontserte andnud, Mammut on.

•• Defineeri nüüd ise, mis su kolmest bändist mida teeb.

Mammutit tehes plaanisime surfibändi, mis pidi esinema kostüümides. Aga läks teisiti. See bänd täidab Eesti muusikas ühe tühiku, meie rokkmuusikas jäi üks etapp vahele. Ameerikas oli 70-ndatel psühhedeelilise roki etapp, aga kõik meie sedalaadi bändid läksid kiiresti väga progressiivseks rokiks kätte ära. Mammut heastab selle. Oleme kõik (Mammutis on veel Janno Zõbin ja Mart Niineste – M. S.) suured 60-ndate biitmuusika austajad. 1969. aasta oleks sellele bändile tegelikult õigem koht. Ma ei tea veel, kas teeme Mammutiga ka plaadi, võib-olla teeme hoopis kontsert-DVD.

Ruffuse esimene plaat “Lessons in pop” jääb võib-olla ka viimaseks. Tahan sellega kokku võtta oma senise ingliskeelse loomingu, mis on kestnud 11 aastat, 14. eluaastast peale.

Koeraga oli ja on siiani plaan välja anda eestikeelne triloogia. Esimene plaat kandis nime “Pure!”, teine tuleb “Karake!” ja kolmas “Ime!”. Teine plaat tuleb teistsugune, meloodilisem kui esimene. Algul tahtsime, et kui Koer ära esineb, siis tekiksid rahutused. Aga enam me seda ei taha. Ma ei tea, mida me tahame.

•• Kuidas fännid nende kolme vahel jagunevad?

Ma ei oska öelda, kas need on erinevad inimesed, aga kindlasti tulevad nad Ruffuse ja Koera kontsertidele erinevate ootustega ja erinevatel põhjustel. Juba esinemispaigad on erinevad, Ruffusele tullakse pigem tantsima. Koera kuulajad on kraadi võrra karmim rahvas. Koer on nagu ventiil.

Mammut on vana kooli rock ‘n ‘roll ja… ma ei tea, miks inimesed seda kuulama tulevad, aga tulevad.

•• Mis seisus on Eesti popmuusika?

Eesti muusika pole kunagi nii heas seisus olnud kui praegu. Mulle tundub, et hakkab kuldne periood, nagu oli Ameerikas 70-ndatel. Tekivad sõltumatud plaadifirmad, mis kestavad pikemalt kui pool aastat, ja neid pole vähe. Ja on nii palju noori heal tasemel bände! Hoian suht aktiivselt noortel bändidel silma peal ja kui keegi midagi üles paneb, katsun ikka ära kuulata. Mul on neilt isegi hobi korras kogutud parimaid lugusid, kogumiku nimi on “Noor Eesti” ja seal on praegu juba viis plaati.

Muusikatööstus ka kasvab ja on stabiliseerunud. Tekkinud on eluks vajalikud asjad nagu ruumid, noorte bändide konkursse on palju, esinemisvõimalusi on tublisti rohkem kui kord aastas… See kõik hakkab vilja kandma. Ennustan, et viie–kümne aasta pärast on meil oma kvaliteetne rahvusvaheline edulugu. Keegi neist teeb veel väga suuri tegusid!

•• On sul muusikas enda jaoks mingeid märke maha pandud, mida tahaksid saavutada? Mingid auhinnad, MTV, müügitulemused, mõne ilmakuulsuse soojendamine, suurel festivalil mängimine…?

On olnud muidugi. Claire’s Birthday ajal – ma valetaksin, kui ütleksin, et ma ei tahtnud elada Londonis, ja et mul oleks jalgpallimeeskond ja palju raha. Aga see kõik on endapetmine ja tegelikult on see raha pärast muusika tegemine. Ma polnud CB ajal päris mina ise. Nüüd ma käin esimest korda elus tööl ja saan muusikat teha iseendale.

Arvan, et mus on enamat, kui elu on seni pakkunud. Tunnen, et esimest korda olen ma end täiel määral realiseerinud. Midagi sel plaadil pole enne valmis mõeldud, välja arvatud “Pedajas”, mis on lihtsalt nii keeruline lugu, et ma poleks osanud seda muidu mängida.

Aga ma ei oska muusikas midagi tahta. Ma tahan, et mul oleks täielik Nõukogude Liidu süntesaatorite kogu, ja kõik T‰ehhi Jolana kitarride mudelid. Ma liigun selles suunas.

•• Aga üldse elus?

Ootan puhkust. Mul on tore poeg, väga ilus ja tark naine, oma korter ja Ford Mondeo. Tsiteeriksin klassikuid, et milleks parandada asju, mis juba töötavad.

“1”

2006

•• Kõik pillid: Vaiko Eplik

•• Plaadiümbris: Vaiko Eplik

•• Väljaandja: Vaiko Eplik

•• Kaasa teevad: Queen, Milli Vanilli, William Shakespeare, Marilyn Monroe ja Vaiko Epliku sõbrad Jaan Pehk (tekstiautori ja lauljana), Chalice (tekstiautori ja lauljana), Aapo Ilves (tekstiautori ja lauljana), Kristel Eplik (lauljana), Evelin Pang (lauljana), Taavi Tammearu (lauljana).

•• Poodides tänasest, hind nagu ikka.