Tudengid õpetasid järelkasvule kõrgkoolides kasutatavat väitlusformaati – parlamentaarset väitlust, kus kaks kaheliikmelist võistkonda – valitsus ja opositsioon – väitlevad teema üle. Väitlust juhib parlamendi spiiker, kes ühtlasi on väitluse kohtunikuks.

Parlamentaarne väitlus põhineb kiirel mõtlemisel, loogilisel argumenteerimisel ja analüüsil ning retoorikaoskustel. Erinevalt Karl Popperi formaadist pööratakse vähem tähelepanu laiaulatuslikule uurimustööle ja tõestusmaterjalide hankimisele. Uusi teadmisi prooviti järele, väideldes teemal “Riik peaks andma haridust ainult riigikeeles”.

Peale väitlemise prooviti jõudu kõnevõistluses. Uudse formaadina prooviti improkõnet, mille omapära on see, et osavõtjad teemat ette ei tea. Kolmest loosi teel tõmmatud teemast valib võistleja välja ühe. Üheminutilisele ettevalmistusajale järgneb viieminutiline kõne, mis peab olema loogiline ning korraliku üles-ehitusega. Improkõne mõte ongi õppida vähese ettevalmistusajaga loovalt kõnelema.

Võistlemislembesed väitlejad lõpetasid laagri anekdootide rääkimise võistlusega, millest kujunes seitsmetunnine turniir.