“Natukene peab inimene ikka valetama,” leiab telefonimüüjana töötav Heili Kajak (28). “Kasvõi näiteks ülemusele, et tulen kohe, aga tegelikult saabun hoopis poole tunni pärast,” naerab naine laginal.

Heili silmad säravad ja tema rõõmsameelsus nakatab ka kõige tujutuma olendi. Heili on oma elu saatusliku valega väga rahul. “No ma valetasin ennast abielusse!” muigab ta. Heili jagas Tartus ühikatuba tüdrukuga, kellega peaaegu kõik tahtsid välja minna. Sama soov oli ka Andresel, kes elas samas ühikas.

Ühel õhtul kui Heili oli raamatutesse süvenenud ja toakaaslane parajasti väljas, kõlas uksele koputus ja seejärel oli kuulda jooksusamme. ”Avasin ukse ja seal oli toakaaslasele adresseeritud kiri. Kuna see oli tavaline paberitükk, siis heitsin pilgu peale. Kirjas oli: ootan sind peahoone fuajees kell kuus. Andres.“ Heili teadis kohe, milline Andres oli selle kirja jätnud. “Päris kindel ma muidugi polnud, aga otsustasin toakaaslase asemel kohtama minna.”

Hiiliski Heili südame põksudes kevadõhtul ülikooli. Seal see Andres seisiski teeseldud ükskõiksusega stendi vaatlemas. Andres aga arvas, et Heili näol on tegemist hoopis tüdruku toakaaslasega, keda Andres samuti polnud õieti näinud, vaid kutsus tolle välja üksnes kihlveo pärast. Tahtis näha, kas paljuräägitud ja ihaldatud tütarlaps tuleb temaga kohtuma. “No ja siis ma paar korda esinesin oma toakaaslasena, kui Andresega väljas olin,” kihistab Heili naerda. “Lõpuks tuli mu trikk muidugi päevavalgele ja siis oli Andres natuke aega solvunud. Kuid mitte kauaks, sest me olime siis juba armunud. Ja ega tegelikult ei tahagi mees olla koos naisega, keda terve kool taga ajab.” Heili on Andresega abielus olnud nüüdseks kuus aastat. “Kogu aeg läheb järjest paremaks – me lihtsalt sobime ideaalselt.”

Psühholoog Elen Kihli arvates on tegemist kerge valega kasu saamise eesmärgil: “Tundub, et see oli rohkem nalja pärast. Heili on tõenäoliselt seda tüüpi valetaja, kes teeb seda mängleva kergusega ega pea valetamist mingiks eriliseks paheks. Kui tema lähedased aktsepteerivad igapäevaseid pisivalesid, olekski nagu kõik korras. Peab siiski arvestama, et selline stiil ei pruugi kõikidele sobida ja võib suhtlemises ja suhetes probleeme tekitada.”

PIGEM SURM KUI VALE. Bensiinijaamas müüjana töötav Janar Soonik (32) surub kõnetaja kätt karuse käepigistusega. Tõmmu noormehe silmanurkades on tugevad naerukurrud ning valged hambad välguvad kogu aeg. Miski ei reeda, et mees on oma elus läbi elanud tõsise kriisi ja seda kõike ühe süütu vale tõttu. “Pigem suren, kui peaksin midagi tõsist valetama,” räägib Janar. “Alles praegu, kui olen kolm aastakümmet siin maa peal elanud, saan aru, mida tähendab ausus ja sellest kinni pidamine.” Janar süütab uue sigareti. Rahuliku mehe välimuse juures on pidev sigareti süütamine reetlik. Kriisiolukorras elades sai mehest ahelsuitsetaja. Kunagi oli Janaril töökoht ühes kõrges ja läikivas majas, kus inimesed tavaliselt raha armastavad hoida. “Ja ma olin abielus maailma kõige ilusama naisega,” ütleb Janar häälega, mis ei salli vastuvaidlemist.

Janar oli tüüpiline yuppie, kes igal hommikul istus kallisse autosse ja sõitis kontorisse. Elu oli magus nagu tort. Karjäär, reisid sõpradega soojale maale ning talvel suusatama. Ühel sellisel suusareisil tutvus Janar Reelikaga. See oli mõlemapoolne armastus esimesest silmapilgust. “Ma ei ole elu sees ühegi inimesega nii hästi sobinud kui temaga,” meenutab mees. “Nüüd usun tõesti, et abielud sõlmitakse taevas ja inimene on täiesti suuteline kõik ilusa ära rikkuma.” Janar ja Reelika janunesid teineteise järele ja peatselt olid platsis abieluplaanid.

ÜHEL ÕHTUL TULI REELIKA KOJU JA ÜLLATAS JANARIT tillukeste beebirõivastega. Naine polnud rase, kuid tema unistustes oli ühine beebi olemas. Janar oli selle ettepanekuga igati päri. Sellest hetkest astus noorte ellu vale. Nimelt “unustas” mees oma tulevasele naisele mainida, et ta on viljatu ning ühisest lapsest ei saa kunagi juttu olla. Palaval juunipäeval sõprade juubelduste keskel ütlesid noored üksteisele jah-sõna. “Ma lihtsalt ei suutnud tõtt rääkida, isegi ei tea miks. Kui oleksin tõtt rääkinud, siis võib-olla oleks ta mind mõistnud,” pihib Janar. Pärast pidevaid ebaõnnestunud katseid pisiperet luua, käis Reelika uuringutel ja kuna naine oli terve, palus ta mehel sama teha. Siis julges Janar lõpuks tõtt rääkida. ·okk oli ennekuulmatu.

“Ei tea, kuidas sain kogu aeg valega koos elada, küllap mõtlesin, et tal läheb see lapse mõte peast ära,” mõtiskleb Janar. “Ja ma ei tahtnud teda kaotada.” Paraku aga kaotas Janar naise rutem kui oleks arvata osanud. Nüüdseks on lahutusest kolm aastat, millest kahe kohta ütleb Janar: “Alkohol, narkootikumid ja mis kõik veel. Arvasin, et mina polegi pere jaoks loodud.”

Pidev alkoholitarbimine ja pidutsemine viisid Janari töökoha ning töötusega tekkinud pinged avasid ukse närvihaiglale. “Imelik mõelda, et nii kiiresti põhjas ära käisin. Ega ma praegugi tipus ole, kuid iseendaga hakkan juba ära leppima. Praegune töö pole ka unelmate töökoht, kuid tean, et tänu tutvustele ja haridusele saan kunagi midagi toekamat teha, praegu lihtsalt ei pea pingele vastu.” Janari endine abikaasa elab praegu Stockholmis, on rootslasega abielus ja kasvatab pooleaastast poega.

Elen Kihl peab Janari valeks tõe varjamist. “Fakt, et tal ei ole võimalik lapsi saada, muutus tõe varjamiseks sellest hetkest, kui naine oma kindlast lapsesoovist rääkis,” arvab ta. “See on valetamine selleks, et vältida kahju saamist. See ei ole lihtne olukord, sest arvatavasti kartis Janar naist kaotada. Tõde varjama sundis hirm ja sisemine ebakindlus. Janari probleemide lahendamise stiiliks on põgenemine. Seda peegeldab ka tema alkoholi ja narkootikumide ülemäärane tarvitamine pärast armastatud naisest lahkuminekut.”

“Valetamist on küllalt raske defineerida,” räägib Elen Kihl . “Valetamine on igapäevane nähtus sotsiaalses suhtlemises. Alatest süütust komplimendist, mille me teeme ainult viisakusest kuni alatute valedeni teise inimese kahjustamiseks. Valetades võime asetada end sellisesse olukorda, kus eelmise vale varjamiseks on tarvis uut valet. See on omamoodi nõiaring, millest on mõnikord raske välja tulla. Küllalt kurnav on meeles pidada oma valesid ja olla pidevalt pingul selle pärast, et ennast mitte sisse rääkida.”