Muuseas, venekeelseid arutelusaateid Eesti ühiskonna teemadel on teinud ka Pervõi Baltiiski Kanal. Nood saated on poliitiliselt kaldu samasse suunda, kuhu kanali peamine õhtune uudistesaadegi. Ja ikkagi võib olla, et nendegi saadete vaatajaskonnas leidub eestlasi. Inimene on uudishimulik ja tunneb huvi, mida teistsugused inimesed omavahel patravad.

Meie oma on ümaram

Ega saatel „Kolmnurk” ole iseenesest häda midagi. Mõned arutluse all olnud teemad on tühised, kuid see patt on meedias laialt levinud. Ka ei ole saates osalejate hulka julgetud kutsuda krõbedamaid vene poliitikuid ja arvajaid, mis teeb saate ümaramaks. Aga laias laastus on saade kobe küll. Argumendid ühe või teise seisukoha kaitseks esitatakse rahulikul moel. Saates osalejad kuulavad, mida teised räägivad. Dialoog toimib. Muidugi pole see kõik võrreldav Venemaa telekanalitel toimuvaga. Seal käib ka ühiskonnateemadel päris sõu ja kui ette võetakse näiteks stalinistlik ajalugu, siis käib stuudios jube kisa ja suled lendavad. „Kolmnurk” sellise dramaatikaga võistelda ei suuda. Ja ei peagi suutma. Saated peavadki olema erinevad ja miks ei võiks venekeelne saade, mida tehakse Tallinnas, olla põhjamaiselt rahulikum kui see, mida tehakse Moskvas.

Mitu väljapaistvat kultuuritegelast on jutustanud elamustest, mida on pakkunud kanalilt ETV2 leitu. Küll on sealt avastatud huvitavaid dokke, kunstfilme ja muudki. ETV2 on kõrges hinnas igasuguste vähemuste seas. Miks ei võiks nende vähemuste seas olla ka hulk eestlasi, kes venekeelsete arutluste vastu huvi tunnevad? Muide, ärksamate soomlaste seas on kombeks jälgida Yleisradio rootsikeelseid poliitikasaateid. Et olla tasakaalukamad ja asjalikumad. Ei ole kuulda olnud, et Soomes selle pärast muret oleks tuntud, et soomekeelsed soomlased rootsikeelseid saateid vaatavad.

Aga mida vaatavad Maša ja Griša Lasnamäel, see on üks täiesti teine küsimus. Vene ajaloolane Boriss Sokolov on arutlustes vene rahvusliku identiteedi üle öelnud, et nõukogude inimese loomine läks korda Eestis, Lätis ja niinimetatud Dnestri-äärses vabariigis. Neid piirkondi Nõukogude ajal koloniseerinud inimestes elabki Sokolovi arvates edasi nõukogude identiteet. Ja mida muud kui „Vremjat” nõukogude ini­mene ikka vaatab. Ja las vaatab, vaba maa, igaüks vaatab, mida tahab. Ja mis kõige tähtsam, võiks olla valikuvõimalus.