Valter Ojakäär kirjutas levimuusika raamatuks

Kuula muusikat, mida rohkem sellest tead, seda enam ka hinnata oskad, kinnitab Valter Ojakäär.RAIGO PAJULA

Teie telefoninumber on muusikainimeste jaoks kindel päästerõngas, kui endal teadmisi napib. Kõik aastanumbrid ja nimed olevat teil peas või äärmisel juhul leiate need minuti jooksul oma põhjatust arhiivist.

Olen kirjutanud muu hulgas ka paarküm- mend artiklit "Grove i" dzhässientsüklopeediasse. Ainuüksi see on sundinud materjali koguma ja süstematiseerima.

Hiljuti sain valmis eesti levimuusika ajaloo esimese osa. Selle eest võlgnen tänu Aadu Mutsule, kes on kogunud meenutusi vanadelt pillimeestelt. Tema töö sai raamatu põhjaks, mida hakkasin enda kogutud materjalide abil laiendama. Ise olen kaua aastaid pidanud kirjavahetust muusikameestega ja mitmed neist on oma mälestusi kassettidele talletanud.

Oma kirjavahetust ja kassette korrastades mõistsin, et levimuusika raamat tuleb ilmtingimata valmis kirjutada. Muidu väärt inimesed lihtsalt kaovad ja keegi ei mäleta neid.

Millal eesti levimuusika ajalugu kaante vahele jõuab?

Käsikiri on nüüd kirjastusele üle antud. Trükist peaks see tulema veebruaris. Esimese osa kavandasin 1940. aastani ja alustasin möödunud sajandi viimasest veerandist. Tahtsin teada, kust õieti algas meie levimuusika.

Millest ja kellest eesti levimuusika siis alguse sai?

Karl August Hermannist. Meie esimesi lööklaule on "Süda tuksub tuks-tuks-tuks". Hermanni on küll süüdistatud plagiaadis, aga mina tahan teda kaitsta. Isegi kui ta paari laulu puhul ideid hankis, suutis ta algvariandi alati paremaks teha.

Meie esimene poplaulja oli Aleksander Arder. Tema laulis tuntuks "Möldri Matsi", "Kännu kuke", "Tuisu-Antsu tuju" ja "Ligadi-logadi".

Lööklauluhoog tuli Eestisse tsaariajal, aga valdav oli saksa muusika. Näidati saksa filme, raadios mängiti saksa plaate. Kolmekümnendate keskpaigani valitsesid meil saksa operett ja saksa lööklaul. Pärast seda tuli plahvatus, kus ameerika lööklaul sai võimu enda kätte.

Teie sõnul tuleb selleks, et legendiks saada, surra noorena nagu Valgre. Küllap on Eestis olnud teisigi niisama andekaid heliloojaid ja muusikuid, kes on teenimatult ajalootolmu alla mattunud?

On inimesi, kes ei ole väärt, et neid unustatakse. Valgret küll mäletatakse, aga kes olid John Pori, Viktor Compe või Kurt Strobel, seda nooremad enam ei tea. Ometi kasvas nende tantsumuusika saatel üles terve põlvkond eestlasi.

Kui paljudele ütleb midagi Paul Tammeveski nimi? See-eest teab igaüks tema kuulsaid laule "Paula, sul on poisipea" ja "Üksainus õis". Viimase kohta levisid kuuldused, et see oli Tammeveski armuavaldus operetitäht Milvi Laidile. Autor ise lükkab selle ümber. Loodan, et minu raamatusse on selliseid kullateri sattunud päris palju.

Kas vastab tõele, et enamik eesti muusika suurkujusid on mänginud restoraniorkestris?

Nii see oli. Restoranides on mänginud nii Hugo Lepnurm kui ka Villem Reimann. Tiit Kuusik mängis Pärnus, Gustav Ernesaks aga Raekoja platsis asunud kohvikus Marcelle. Boris Kõrveri muusikutee sai alguse Viru kohvikus. Valgre oligi põhiliselt restoranimuusik.

Uno Naissoo ja Arne Oit on just Teid pidanud muusikateel oma eeskujuks ja innustajaks. Kes Teid muusikaga tegelema utsitas?

Ma olen nii edev küll, et kirjutan raamatus ka sellest. Mitte seetõttu, et vaadake, mis minuga juhtus. Tahan näidata, kuidas üks tüüpiline eesti koolipoiss muusikasse sattus.

Alustasin koolibändis, nagu enamik tulevasi muusikuid. Klassivend, Lisl Lindau vennapoeg Leon Lindau mängis väga hästi viiulit. Tema tassis mind kõrvupidi, et hakka korralikult mõnd orkestripilli mängima. Valisin klarneti. See oli kõige odavam, mida sel ajal kätte sai. Tegime orkestri.

Hiljem Eesti Raadio estraadiorkestris innustas dirigent Rostislav Merkulov, et orkestreeri. Siis avastasin, et mõni meloodia tuleb ehk endal ka päris kenake.

Sõja esimestel päevadel mängisite koos Valgrega Pärnu rannasalongi orkestris, seejärel läksite üks ühele, teine teisele pool rindejoont. Kuidas see Teie hilisemaid suhteid mõjutas?

Sõda ja küüditamised olid ukse ees ja rahvas kukkus kohutavalt jooma – niikuinii on kõigil minek. Valgre ei olnud enne sõda sugugi joodik. Meie viimasel kohtumisel kirus ta veel teisi, et kuradi joodikud, ei tunne kella. Tema oli ju orkestri juht, pidi teiste eest vastutama.

Uuesti kohtusime 1945. aastal, kui korpuse suur orkester tuli Pärnusse kontserti andma. Mäletan, et tervitasime väga hea meelega.

Teie tee akadeemilise muusikahariduse juurde pole olnud just kerge. Kas ka Teile oli komisjoni hinnangul karu kõrva peale astunud, nagu Arne Oidi puhul muusikakooli katsetel selgus?

Arne Oidi "musikaalsusele" võis teatavat mõju avaldada, et tema ema vend oli Hjalmar Mäe.

Mina olin enne mobiliseerimist juba aasta konservatooriumis õppinud. Pärast sõda, kui tahtsin tagasi minna, lasti sisseastumiseksamid ära teha, aga mandaatkomisjonist mu ankeet läbi ei läinud. Hiljem ei antud mulle ka teenelise kunstniku aunimetust, julgeolek pani iga kord käpa peale.

Konservatooriumi asendas mulle estraadiorkester. Lisaks käisin Heliloojate Liidu juures noorte ja algajate seminaris. Seal õppisid ka Raimond Valgre ja Evald Vain.

Samal aastal oleks teist pea- aegu raadiodiktor saanud?

Läksin katsetest lehvivate lippudega läbi. Lugesin koos ühe neiuga otse-eetris päevauudiseid. Temal tekkis ühe võõrkeelse nimega segadus ja mina pidin piinliku pausi täitma. Tulin toime ja sain kiita.

Tol ajal olid raadiodiktorid Vello Rummo ja Linda Kald (hiljem Rummo), kes just hakkasid omavahel kurameerima. Nende kolleeg sain olla ainult paar nädalat, siis mu nime enam graafikus ei olnud. Küllap oli keegi mu ankeediga tutvunud. Enne mind oli raadios diktor Heiki Haravee. Tema olevat vabastatud selle eest, et andis Saksa sõjavangile pätsi leiba.

Kummaline, et kui hiljem olid kõigil raadiomaja valvuritel püssid puusal, siis tol ajal polnud midagi säärast. Vana raadiomaja keldrisse võis marssida sisse hommikul kell kuus, ilma et keegi oleks midagi küsinud.

Mõni aasta hiljem selgus, et mängite nõukogudevastast pilli. Miks just saksofon ära keelati?

1949. aastal läks Nõukogude Liidus dzhäss põlu alla, seetõttu kuulutati ka saksofon kodanlikuks pilliks. Kampaania eesotsas oli Zhdanov.

Orkestri viiest saksofonistist hakkasid kaks mängima klarnetit. Siim Kallase isa, kes oli tenorsaksofonist, hakkas mängima oboed. Üks mees lasti lahti ja mina jäin altsaksofoniga mängima metsasarve partiisid.

Heliloojana tõi teile tuntuse laul "Rannakolhoosis". Ilus meloodia, ilusad sõnad ja ka pealkiri vastas aja vaimule.

Kui "Rannakolhoos" välja tuli, siis leiti, et tal on vähemalt kolme loo algus. Tegelikult on see mehaaniline nootide kokkulangevus. Ka Charlie Chaplinit ja George Harrisoni on varguses süüdistatud. Ometi ma ei usu, et ükski tõsine helilooja läheks selle peale välja.

Mina leidsin laulule teksti ajakirjast "Pilt ja Sõna", kus see oli pealkirjaga "Rannakolhoosis". Hiljem sattus mulle kätte Debora Vaarandi luulekogu, kus luuletuse pealkirjaks oli hoopis "Uus paat". Helistasin Deborale. Tema ka ei teadnud, kes sellise muudatuse oli teinud. Arvan, et kuna 1949 oli just kolhooside asutamise aeg ja luuletusest leiti sõna "brigadir", siis ta ümber ristitigi.

Lõpuks õnnestus teil konservatooriumis ikka õpinguid jätkata?

1951. aastal sain konservatooriumisse sisse. Seda just tänu "Rannakolhoosile". Üliõpilane Vello Lipand oli olnud Saksa lennuväe abiteenistuses ja sellega vahele jäänud. Igal professoril pidi aga olema kindlel koormus ja nii jäigi Mart Saarel üks õpilane puudu. Ühel päeval helistas mulle Eugen Kapp ja küsis, et kas ma ei taha konservatooriumisse astuda. "Ma kuulsin Suure-Jaanis, kuidas poisid sõitsid parvega järvel ja laulsid "linnuluust". Te olete ju helilooja valmis, peate ainult konservatooriumis ennast täiendama." Vastasin, et mul on vist natuke keeruline see asi. Kapp kutsus mu enda juurde ja kuulas, mis mul öelda oli. Kuna tema oli Keskkomitee liige ja ta sõna midagi maksis, saingi sisse.

"Rannakolhoosis" oli Soomes 1958. aastal välja antud plaadi B-pool. Esimesel poolel on põhjanaabrite juures hitiks tõusnud "Saaremaa valss". Saite vist kopsakat autoritasu?

Ma ei saanud väga kaua pennigi, sest seda laulu peeti eesti rahvaviisiks.

Helilooja Erik Lindström tegi alles kümneaastase tutvuse järel avastuse, et "Kalastajan laulu" on minu lugu. Tema hakkaski Fazeri kirjastust torkima, et need on kasutanud muusikat ilma autorile maksmata. Usun, et olen paljust ilma jäänud, aga tühja sellest.

"Saaremaa valsi" tekst on pärit Debora Vaarandi lühipoeemist "Talgud Lööne soos". Valgre võttis sealt jupi välja ja tegi laulu. Siinkohal võtan Valgre ees mütsi maha. Ta pidi üsna palju luulet lugema, et sellise teksti suutis üles leida. Valgre oli tõesti erakordselt andekas inimene. Mitte ainult muusikuna, tema intellekt oli keskmisest kõrtsipillimehe omast tunduvalt üle.

Räägitakse, et Arne Oit viskas kunagi pikajuukselise Tõnu Trubetsky oma uksest välja. Teie poja Jaagu puberteedipõlves ilmusid muusikamaailma sellised nimed nagu Uriah Heep, Alice Cooper ja Black Sabbath. Kas Teie kodus on tekkinud muusikalises mõttes põlvkondade vastuolusid?

Mulle endale ei meeldinud alguses isegi see, kui dzhässi tuli be-bop. Elu jooksul olen kogenud, et kui sa õpid asja rohkem tundma, siis hakkad seda ka hindama. Minu meelest ei ole halbu muusikastiile, on ainult halbu mängijaid ja lauljaid.

Pean ütlema, et kuna kodus kõlas väga palju dzhässi, ei olnud minu pojal äärmuslikku maitset. Talle meeldisid sellised pundid nagu Queen, Toto ja Earth, Wind and Fire.

Arne poeg õppis Tartus ja seal nad Trubetskyga sõpradeks saidki. Oleks Arne tema tausta paremini teadnud, poleks ta kindlasti nii äge olnud.

Teil olevat rohelised näpud, nii et kui seemne külvate, hakkab see idanema.

On küll, aga praegu üks seemnest kasvatatud greipfruudipoeg põeb. Ma ikka räägin temaga, et ta kevadeni vastu peaks ja pritsin mõnikord vett.

Kas muusika ei aita?

Ma ei tea, vist peakski proovima. (). Ta kuuleks siit küll. Ja meie omavahel oleme juba rääkinud ka.

Valter Ojakäär

Sündinud:

10. märts 1923.

Õppinud: Pärnu Poeglaste Gümnaasium (hiljem Pärnu I Keskkool), Tallinna Riiklik Konservatoorium.

Töötanud: Eesti Raadio Estraadiorkestris (1945-1970), hiljem vabakutseline. Raadio- ja telesaateid teeb 1950-ndatest aastatest kuni tänaseni.

Pere: abikaasa Heljo Sepp (77), tütar Kai Soon (46), poeg Jaak (41).

Hobid: muusika, kirjavahetus, raadiosaadete tegemine.

Kas teadsite, et...

...Valter Ojakäär on eesti keelde toonud sõnad "levimuusika" ja "süvamuusika".

...1946. a laulis Valter Ojakäär an- sambli "Kuldne seitse" koosseisus linti loo "Elas metsas mutionu".

...75-aastaselt tegi Valter Ojakäär esimese tiigrihüppe. Täna ei kujuta ta internetita oma elu ettegi.

5 küsimust

Mida olete õppinud oma vanematelt?

Kohusetunnet, tööarmastust ja ausust.

Mida eelistate vaadata telerist?

Kultuurisaateid, dokumentaalsaateid, kohtuseriaale.

Kui palju raha päevas kulutate?

Eile ostsin endale mantli, mis maksis 1900 krooni. Abikaasa arvates ebaõnnestunud ost.

Mis on meie riigi head ja vead?

Hea on vabadus. Viga on see, et mõeldakse vähe ette, puudub kaugem perspektiiv.

Kas armastuse pärast jätaksite oma senise elu?

Selle küsimuse oleks pidanud mulle esitama siis, kui olin kahekümnene. Praegu vastaksin anekdoodiga: vanahärra seisab tänavanurgal ja vaatab järele noorele neiule. Sõber küsib, kas sa ikka veel vaatad ilusaid tüdrukuid. Taat ütleb, et vaatan küll, aga mispärast ma seda teen – mitte ei tule meelde.