Valukliinik leevendab piina

Paljudes arenenud maades on haiglate juurde loodud valukliinikud. Tänaseks on selleni jõudnud ka Eesti suuremad raviasutused.

"Inimene ei pruugi teada, millest valu tuleb. Kuid just see on kõige sagedasem põhjus, miks ta arsti juurde läheb," selgitab anestesioloog ja Avatud Eesti Fondi stipendiumi toel asutatud Tartu valukliiniku juhataja Ursula Koorits. Sama tähtis on valukliinik ka arstide ja meditsiiniõdede koolitamise keskusena.

"Valu ei ole iseenesest midagi halba. Ta hoiatab organismi kahjustava faktori või haiguse eest, mida tuleb diagnoosida ja ravida," kinnitab Ursula Koorits nii meedikute kui ka patsientide seas levinud arusaama. Kuid sellega, et valu ilmudes tuleb paratamatult kannatada, ei ole ta nõus: "Paljudel inimestel võib valu püsida ka pärast haiguse ravimist. Mõnda haigust ei saagi välja ravida, vaid üksnes leevendada. Võib juhtuda seegi, et haigust ei leita, aga valu ometi püsib." Selline krooniliseks muutunud valu ei anna enam mingit kasulikku infot, vaid üksnes häirib meeleolu ja töövõimet, nii enda kui ka lähedaste elu.

Kui valu püsib ja häirib inimese igapäevaelu, võib abi saamiseks pöörduda valu-kliinikusse. Kuid kaks kätt taskus minna pole mõtet: "Ilma eelneva diagnoosita me inimest aidata ei saa. Mõnikord pole patsiendil isegi röntgenipilti kaasas, kuid ta loodab poole tunniga saada leevendust seitse aastat kestnud vaevale. Mõni ütleb, et on käinud kümne arsti juures ja isegi sensitiivi külastanud. Seejärel tuleb välja, et ta on kõik ravikuurid pooleli jätnud."

Valukliinikusse suunab patsiendi kas perearst või mõni spetsialist. Haige diagnoos peaks olema selge või vähemalt põhjuslikult uuritud. Muidu võib ekslikult jääda tähelepanuta valu tegelik põhjus, mida tuleks ravida.

Aitab ka rääkimine

"Valukliiniku nimetus on veidi eksitav, sest mõnigi haige on tulnud, hambahari ja sussid kaasas, lootuses kohe haiglasse jääda. Sellist võimalust me praegu pakkuda ei saa, " kahetseb doktor Koorits.

Kui tegu on raske kroonilise haigusega, siis päriselt valu kaotada pole võimalik. "Saame õpetada patsienti koos valuga elama," selgitab ta. "Saame leevendada tema kannatusi nii, et ta võiks oma töö ja iga-

päevase tegevuse juurde pöörduda. Kuid kedagi täiesti tuimaks teha me ei taha."

Ursula Kooritsa sõnul on valu leevendamine suures osas patsiendi teha. Ta otsustab ise, kas ootab passiivselt imet, jookseb mööda sensitiive või nõuab järjest uutelt arstidelt "õiget rohtu". Valukliinik püüdleb selle poole, et inimene hakkaks aktiivselt tegelema oma keha ja hingega. "Uskumatu küll, kuid mõnikord leevendab valu ka lihtsalt see, kui keegi su valu usub ja tal on aega sind ära kuulata ning mõni asi ära seletada. Me esialgu tõepoolest lihtsalt räägime inimesega, kuid ainuüksi selle mõjul on haigel mõnikord nädal aega hea olla."

Kooritsa sõnul kujuneb pikaajalise kannatamise korral välja iseloomulik valukäitumine. "Valu ei ole ju nähtav. Seetõttu püüab inimene kõigile tõestada, et ta tõepoolest on haige ja kannatab. Ta teeb grimasse ja liipab jalga. Sisendame haigele, et ta ei pea teistele midagi tõestama. Juba see toob talle suurt kergendust."

Sageli suhtuvad inimesed valusse kui mingisse ränka karistusesse. Miks just mina? Miks valutab just sel kellaajal ja sel päeval? Miks mu selg valutab juba nii noorelt? "Seljavalu puhul pean tihti selgitama, et esimesed vananemise märgid ilmnevad juba kahekümneaastastel. Ja et samasugused seljavalud on ka paljudel teistel – täiesti mõistetavatel põhjustel.

Valu joonistamine aitab ravida

Valu puhul on ainsaks hindajaks inimene ise. Ka inimeste valutundlikkus on väga erinev.

Kliinikus antakse inimesele kätte nn valujoonlaud, kus värvused valgest punaseni tähistavad erineva raskusastmega valu. Patsient hindab oma kannatusi ise ja näitab värviskaalal, kui piinav valu tal on. "Loomulikult ei saa tõsiselt võtta, kui rõõsa ja roosa mees või korralikult värvitud daam osutab valuskaalal maksimumi peale. Kuid kui patsient näitab skaalal keskmist valutugevust (5-6), siis peaks talle juba mingit valuvaigistit andma. Järgmisel kohtumisel hindame valu suurust uuesti. Kui see jääb 1-2 vahele, võib tulemusega rahule jääda. Valu päris ära võtta tähendaks seda, et teeksime inimese täiesti tuimaks. Valu puhul ei saa objektiivselt hinnata selle suurust, vaid ainult dünaamikat."

Valu põhjus ei pruugi olla kehaline, vaid hingeline või sotsiaalne. Kui näiteks aktiivne inimene satub traumaga haiglasse, on ta paramatult depressioonis ja kannatab psühhogeenset valu. Doktori sõnul võib füüsilise valu põhjuseks olla ka hirm: "Lastele on mõeldud spetsiaalne kreem, mida pool tundi enne narkoosi käeseljale määritakse. See muudab naha tuimaks ja kui veresoonde kanüül pannakse, ei tee see talle haiget. Ometi mõni laps karjub. Kui temalt hiljem küsida, kas oli nii valus, tunnistab ta, et lihtsalt kartis nii hirmsasti."

Valu iseloomu ja päritolu kindlaks teha aitab ka selle joonistamine: "Anname patsiendile paberilehe inimese kujutisega eest- ja tagantvaates. Patsient peaks joonistama sellele valu asukoha ja lihtsate sõnadega kirjeldama, kuidas valu talle tundub – on see tuim, näriv või põletav ja kuhu see kiirgab. Selle materjali vaatavad erinevad spetsialistid läbi.

Valu leevendavad plaaster, pump ja kreem

Ursula Koorits julgustab valu puhul anestesioloogi poole pöörduma. "Meile tulles ei pea kartma, et me omalt poolt ägedalt mingeid süste või kateetreid peale surume. Alati on haigel õigus valida, milline võimalus on talle sobilikum."

Valu leevendamiseks on olemas väga tõhusaid ja tänapäevaseid viise, millest hädasolijal ei pruugi aimugi olla. "Näiteks leevendab tugevaid valusid fentanüül-

plaaster. See pannakse kolmeks päevaks puhtale nahale. Valuvaigisti imendub aeglaselt verre. Selline viis on mugav just kroonilise valu puhul, ja võimaldab häirimatult igapäevaelu jätkata."

Valu puhul, mis pole ühtlane ega pidev, aitab spetsiaalne pump. Valuhoo alates vajutab inimene nuppu ja saab vajaliku annuse ravimit kätte. Pump töötab patareidega või vooluvõrgus ja sellesse saab panna umbes viie päeva annuse rohtu.

Kangetele rohtudele minnakse üle alles pärast seda, kui kõik nõrgatoimelised ravivõimalused on läbi proovitud. "Alati eelistame lihtsamaid ravimeetodeid – suu kaudu võetav ravim jätab inimesele tema iseseisvuse." Kuid mõnikord on põhjendatud ka opiaatide tarvitamine.

"Igal inimesel peab olema vähemalt õigus surra väärikalt, ilma hirmu ja piinavate valudeta," leiab Ursula Koorits. Ometi loeb ta aeg-ajalt kurbi artikleid neist, kes oma viimastele eluhetkedel on pidanud kannatama hirmsaid piinu, sest pole korralikult valuvaigisteid saanud. Tugevate valude leevendamisel on morfiin Kooritsa arvates igati õigustatud. "Inimene võib seda tarvitades elada aastaid täisväärtuslikku elu, selle asemel et olla voodi külge aheldatud invaliid. Mitte keegi ei pruugi teada, millist ravimit ta kasutab."

Morfiini kasutamine näiteks vähivalu ravis ei lühenda ega pikenda eluiga, küll aga parandab allesjäänud elu kvaliteeti. Kooritsa sõnul vastab tõele, et opiaatidest tekib füüsiline sõltuvus, kuid arsti kontrolli all valuvaigisti võtmist narkomaaniaga võrdsustada ei saa.

Tugevate valude puhul võib inimene kasutada süstalt, mis manustab talle pidevalt ravimit. Kuid haigel tekib sageli hirm jäädagi "süstla külge". "See pole karistus ega kohustus," selgitab Koorits. "Ometi on hea teada, et tõelises hädas olles on inimesel varuks veel mingi võimalus."

Mida tähendab valukliinik

Valukliinikud (pain clinic) on loodud paljude maade haiglate juurde. Kliinikuid on suuri ja väikseid, kuid põhimõtteks on eri spetsialistide koostöö (anestesioloog, neuroloog, neurokirurg, ortopeed-traumatoloog, psühhiaater, günekoloog, reumatoloog, gastroenteroloog, füsioterapeut, psühholoog, kirurg jne) ja valu kompleksne ravi (füüsikaline, emotsionaalne, sotsiaalne, kutsealane).

Paljude valukliinikute eesotsas on anestesioloog, kes haiglas tegeleb ägeda valu raviga operatsioonitoas ja operatsioonijärgses palatis ning valdab regionaalanalgeesia tehnikat.

Esimene valukliinik loodi Washingtoni Ülikooli juures 1961. aastal, Oxfordi valukliinik tegutseb alates 1965. aastast.

Eestis rajas esimese valukliiniku Mustamäe Haigla neuroloogiaprofessor Rein Zupping.

Praegu tegutsevad valukliinikud Mustamäe haigla, Keskhaigla, Onkoloogiakliiniku ja teiste suuremate haiglate juures.

Tartu valukliinik tegutseb kolmandat aastat Maarjamõisa Polikliinikus. Arstidele ja meditsiiniõdedele korraldatakse valuteemalist koolitust. Ambulatoorne vastuvõtt haigetele toimub kaks korda nädalas. Patsientidel ja teistel arstidel on võimalus nõu pidada ka telefonitsi.

Mis hädade puhul valukliinikusse tullakse

Kroonilised lihasvalud ja liigestevalud (näiteks enne puusa- või põlveliigese operatsiooni), seljavalud, operatsioonijärgsed valud, vähivalud, traumajärgsed valud, "fantoomvalud" pärast jäseme amputatsiooni, vöötohatise põdemise järgsed valud (postherpeetiline neuralgia).

Ravi võimalused

Farmakoloogilised: optimaalne valuvaigistite valimine ja lisaravimite kasutamine, mis teatud haiguste puhul annavad valuleevendava efekti (antidepressandid, krambivastased ained, paiksed tuimestid, hormoonid, rahustid, lihaslõõgastid).

Mittefarmakoloogilised: nõelravi, massaazh, ravikehakultuur, TENS (transkutaanne elektriline närvistimulatsioon, relaksatsioon).