Vanahärra Poska ootab uut sajandit
KÕRGE IGA: pealinna vanim meeskodanik saab 102-aastaseks
Eakas mees pakub pikaealisuse retseptiks rohkem julgust ja vähem viina
Homme saab 102-aastaseks pealinna vanim meeskodanik Taavet Poska. Ta on üle elanud kaks sõda ja näeb võib-olla oma elus veel teist sajandivahetustki. “Vahel ma ka ise imestan, kuidas ma küll nii kauaks olen elama jäänud. Nõnda palju on tulnud läbi elada,” tunnistab vanahärra. Ta elulugu mahub memuaariraamatu 426-le leheküljele, pika ea jooksul nähtu otsustas ta kirja panna 89-aastaselt.
“Nüüd näengi ehk uue sajandi ära. Mul on tunne, et ega sealt midagi rõõmustavat tulemas pole,” kahtleb Taavet Poska, kes on ära käinud nii tsaariarmees, vabadussõjas kui Siberis. Teda uurinud tohtrite sõnul võiks vanahärra südame poolest elada veel teist sada aastat, sest ka tema vererõhk on oma ea kohta ideaalses korras.
“Julgust rohkem, viina vähem,” avaldab vanahärra oma pikaealisuse saladuse. Ta pole kunagi ka tubakahaisu sallinud. “Lapsena elasin Tartus hobupostijaama niiskes keldritoas. Sinna tuli kogu aeg postipoiste piibusuitsu. Seitsmeselt põdesin tiisikust ja jäin ellu, pärast seda kannatasin veel vähem suitsuhaisu,” ütles vanahärra.
Pealinna vanim meeskodanik ei mäletagi enam täpselt, millal ta viimati linnas käis. Ka mitmel vabariigi aastapäeval antud aurahad on talle koju kätte toodud. Enamiku päevast veedab ta niisama istudes ja elu üle mõtiskledes, sest nii kuulmine kui ka silmanägemine pole enam kiita.
“No kes seda oleks osanud arvata, et need fotoaparaadid selliseks lähevad,” vangutab ta Eesti Päevalehe fotograafi kaamerat nähes pead. Kuigi esimese tööna tuli tal seakarjas käia, on ta oma elus mõnda aega ka päevapiltniku ametit pidanud. Esimese foto tegi vanahärra juba viieaastase poisina. “Lapsena pildistasin kalesside pukis istuvaid postipoisse ja hobuseid,” meenutab Poska.
Aparaat oli tal kaasas ka vabadussõjas. Sõja ajal jõudis ta pildistada nii koduseid tervitada ihkavaid sõdureid, bolevike mõrvaohvreid kui ka Eesti lipu üle Narva jõe viimist.
Pärast sõda oli ta üks Vabadussõja muuseumi asutaja ja kogude hooldaja. Muuseumi rändasid ka tema fotoplaadid, mis küll vene ajal hävitati. Lõplikust ajaloohämarusse kadumisest pääsesid tema ülesvõtted vaid tänu sellele, et neid olid vabariigi ajal mitmed ajalooväljaanded avaldanud.
Pärast sõda oli vanahärra Tartus Miina Härma gümnaasiumis muusikaõpetaja. Ta valmistas seal oma õpilaste jaoks kolme keelega kandleid, millega lapsed kerge vaevaga pillimängu algtõed selgeks said. Oma muusikaanni tõestuseks laulab vanahärra valju ja jõulise häälega naljalaulu Tõnust, kes sõidab hobusega teiste meeste pruutide manu. “Sõja ajal sõdurid nii lihtsaid laulukesi ei laulnud, neil olid ikka ropumad laulud. Vänguste laulmist põhjendati sellega, et sõda on tapmine ning soldat peabki seetõttu ropp olema, muidu hakkab nutma,” meenutab Taavet Poska.
Septembri seisuga elab Eestis 138 möödunud sajandil sündinut. Kõige rohkem on neid Tallinnas – 25. Eesti vanim elanik on Narvas elav 107-aastane Anastassija Krutilova.
