Vanilla Ninja hullutas kodupublikut uhke sõuga
Kisa ja kiljed, mis bändi tulekuga vallandusid, sundisid nõrganärvilisi kõrvu lukustama, sest muidu võis kurdiks jääda. Fännid hullusid ja joobusid Ninja-tüdrukutest ning omajagu “närvikõdi” ja erutust lisas bändi avalöök, salm “Kodulaulust”, mis võõrsil olnud lauljataride häälde nukra värina ja sooja kodutunde tõi.
Kuigi uksed avati kell neli pärastlõunal, astus Vanilla Ninja kodulavale paarkümmend minutit enne seitset ja lahkus sama palju enne üheksat. Laval oldi seega pisut vähem, kui reklaamiti.
Soojendusbändid Elav Legend ja Slide Fifty rokkisid suure mõnuga ning keerasid tuurid päris üles, et peaesinejad kuuma saali lasta.
Väiksed ninjad
Toss, kõmin ja trummimürin. Tuleleegid. Pillid üürgasid ja beat tagus, saatebändi taustal kerkisid lavakardinate taha tuttavad varjud. Ja seal nad olidki, meie oma tüdrukud: Lenna, Piret, Katrin ja Triinu.
Lavale tulid tüdrukud ükshaaval ning suure kisa ja vile saatel. Neidusid võtsid kodulaval vastu pisarad, ülemeelikus ja meeletu ekstaas.
“Palju õnne Katile!” laulsid Ninja-hullud lava ees. Pärast paari avalugu laulis bändi klahvpillimängijale Katrin Siskale juba terve suurhalli pere. Liigutatud sünnipäevalaps filmis kõike, enda sõnul igaveseks mälestuseks.
“Lõpuks ometi kodus! Meil on tõeliselt hea meel teid kõiki näha,” ütlesid ninjad ühest suust.
Nagu oodata võis, oli pea 90 protsenti kontserdikülastajatest väiksed tüdrukud, koolieelikutest põhikoolijütsideni. Sekka mahtus ka veidi vanemaid ning paar nahkkuubedes ja needistatud hevimeest, kes andunud Vanilla Ninja fännidena, näpud püsti, lava ette tormasid.
Tülpinud nägudega lapsevanemaid, kes oma põngerjaid korrale kutsusid, palju ei olnudki. Suurem osa nendestki õõtsus meeldivalt rütmiga kaasa ja maigutas tuttavamate heliteoste järgi suud. Pisikesed ninjad siblisid siia-sinna. Nagu väiksed sipelgad.
Fänne oli tulnud ka mujalt, näiteks Vanilla Ninja teisest kodust Saksamaalt. “Andunud austajad järgnevad bändile kõikjale,” arvasid viimased.
Rohkem vaeva näinud fännid olid end üles löönud ja meenutasid tõepoolest pisut lavalolijaid endid. Kõrval vaidlesid kaks tüdrukut omavahel, kumb on rohkem Ninja-Pireti moodi, taamal poseerisid kolm nääpsukest iidolite postriga.
Loomulikult oli müügil kõikvõimalikku Vanilla Ninja nänni: pluuse, postreid, CD-plaate, DVD-sid. Vaesed lapsevanemad olid sunnitud oma rahakotte veelgi kergendama, et lastele nõutud Ninja-särk selga saaks. Särgileti ees käis suur tunglemine ja virin. Lõpuks laiutasid müüjannad ainult tühje käsi: “Kõik müüdud!”
Veidi vanemad koolilapsed ja täiskasvanud vaatasid eemalt rahuliku, kuid samas himura pilguga laval toimuvat, väiksemad ja julgemad hüppasid, kargasid ja karjusid täiest kõrist kaasa.
Millised emotsioonid! Ninja-tähtedelgi võttis häälde värina. “Hea on kodus olla, me armastame teid,” kordasid esinejad.
Vanad head ning uued ja veel paremad lood. Heli oli võimas, kuid esinejad olid natuke tuimad. Lenna pingutas ja tegi, mida suutis, kuid üksi ikka ei saa.
Avalaul “Club Kungfu” pani rahva elama ja seda kontserdi lõpuni. Paar uut laulu sekka ja veidi vanemad palad kõlasid võimsalt. Paar heliviperust justkui vilksas sisse, kuid mitte midagi hullu.
Õige pea tuleme tagasi!
Kostüümid olid Ninja-tüdrukutel nagu ikka: mustad sädelevad ketid, võrud ja keed. Vahepeal kõlanud ballaade esitati juba uutes, veidi napimates riietes.
Esinejad tulid viimasteks lugudeks lavale üleni valges ja koos orkestriga, mille kurvameelse kõla saatel esitati meelihaaravaid ballaade. Kontserdi lõpetas ilutulestik, kusjuures tuleleegid saatsid kontserti täies pikkuses.
Ainsana välja reklaamitud kontsert ei jää esinejate sõnul sugugi ainsaks. “Juba õige pea tuleme tagasi,” lubasid Vanilla Ninja liikmed siiralt.
