Värvipildid disainitud elust reklaamklotside vahel

Eestis trükitakse nelja sarnase suunitlusega arhitektuuriajakirja, see mis neid eristab, on siiski täiesti omaette teema.

Kaheksakümnendate alul asutatud almanahhi Ehituskunst veab ainuisikuliselt Leo Lapin, kes üritab trükises siiani ajada mustvalget avangardiasja, hoiduda reklaamist ja kommertsist ning tegelda nõndanimetatud puhta kunstiga.

Maja

1994 asutatud Maja on oma nimegi poolest märksa kaubalisem, pabergi kriidiselt läikivam, ehitusfirmade ja -materjalide reklaami kohtab siin silmatorkavalt palju, kuid reklaamklotside kõrval aetakse väga tõhusat teoreetilist juttu linnaruumist, sotsiaalse keskkonna koloniseerimisest ärihaide poolt ja üksikinimese võimalustest vastu panna järjest kandilisemale ja ahtamale linnapildile.

Peatoimetaja Triin Ojari, noor arhitektuuriteadlane, kes tunneb oma tööd ja suudab ligi meelitada arhitektuurispetse, -tarbijaid ja ehitajaid.

Eramu & Korter

2001 asutatud Eramu & Korter on veelgi klienditeadlikum. Sihtgrupiks üksnes keskmisest tublisti jõukam kildkond, kellele eramu rajamine pole probleem, kuid kel hüva nõu arhitektuuriküsimustes marjaks ära kulub. Ka selle ajakirja eestvedajate teoreetiline tase on laitmatu (peatoimetaja Karin Hallas), kuid lisaks pildireklaamile tungivad jõulisemalt peale ka mitmesugused tooteesitluse moodi tekstid ja jutukesed, mis üritavad rahakat lugejat asjatundlikult “õigesse” poodi või büroosse juhtida.

Ehitaja

Üheksakümnendate keskpaigast tegutseb turul kuukirja mõõtu Ehitaja, milles jäme ots on selgelt läinud ehitusmaterjalide ja -tehnika tarnijate ning kinnisvarabüroode kätte ning kus pakutakse teooriat ja keskkonnateadlikkust näpuotsaga – kuid siiski piisavalt, et selgitada ühe või teise toote vältimatut vajalikkust teie majapidamises. Üheksakümnendate teisest poolest kõnelevad neil teemadel ka ajakirjad Kodustuudio, Kodu & Aed ja nende arvukad kloonid, mille tekstid on tõlgitud ja adapteeritud peamiselt Skandinaavia disainiperioodikast.

Teave ei jõua inimeseni

Nimetuste poolest on meie arhitektuuriperioodika üsna rikas, kuid tiraaĻid on nadid, läbimüügi suurust on piinlik nimetadagi. Laia lugejani need üllitised üldjuhul ei jõua. Pigem õnnestub see ajakirjadel, mis kujutavad endast Skandinaavia disaini müügikatalooge.

Tagajärg on käes. Eestlane sõidab pakiautoga Soome vahet, sest sealt saab hulgi IKEA kvaliteetset ja odavat masstoodangut. Sööda hunti, jooda hunti, hunt vaatab ikka Soome poole. Või mis siin hundist... Kui arhitektuuriteave jõuab ainult valituini, ei saa laiemale publikule ignorantsi pahaks panna. Meie riik muneb ja menetleb ju nagunii ei tea mitmendat aastat loomeliitude seadust, mis lülitaks loome riiklike eelarveridade peale. See annaks muuseas ka meie disainile ja keskkonnakujundusele alla riiklikuma põhja, kui seda on käraka, kaardimängu ja tubaka pealt nööritav aktsiis. Kuni aga laiemat riigipoliitilist otsust ei tule, jääb elukeskkonna kvaliteet ajakirjade läikivatele lehekülgedele ja väiksearvulise eliidi privileegiks. Mis iseenesest ongi väga ootuspärane, arvestades Eesti kihku muganduda Ladina-Ameerika kapitaliorjandusliku majandusmudeliga.