"Talve hakul istusime viieliikmelise sõpruskonnaga maha: kõigil oli suur tahtmine soojale maale minna. Ja rännata seal ringi nii metsikult kui võimalik," meenutab Täär oma seni pikima rännaku algust. Näitleja on rahul, et ta sõbrad pole mingid "väikekodanliku suduga kaetud" tegelased, kelle jaoks kõik peaks väga mugav olema. Nii ei tekkinud rännuplaanide paikapanekul põhimõttelisi lahkarvamusi.

Esialgsed kavad olid laiahaardelised. "Algne idee oli minna Taimaale, kuid ühe riigi külastamine tundus liiga igav. Seetõttu pidasime paremaks lennata esmalt Singapuri ja sealt läbi Malaisia Tai poole rännata." Mooduseid, kuidas kohapeal liikuda, asuti üheskoos uurima internetist. Mingeid reisi- ega hotellibroneeringuid ei tehtud. Ainsana osteti valmis lennukipiletid Singapuri.

"Pühkisime kodumaa lume jalgelt esimesel jõulupühal. Teisel jõulupühal olime Singapuris ja aastavahetuse veetsime kaunil Langkawi saarel," räägib Täär.

Jõulutaat troopikakuumuses

Aastavahetuse paiku on Malaisias vihmaperiood. Esialgu tekitas kohalik kliima tunde, nagu libiseks märg kalts üle näo, kuid sellega harjus ruttu.

Esimene kokkupuude kohaliku ettevõtlusega toimus juba lennujaamas. Kesklinna jõudmiseks kulutasid niiskete kõrvatagustega rännumehed neli korda rohkem taksoraha kui hiljem tagasiteel.

Transiitkaubanduse najal rikkaks saanud Singapurist meenutab Täär ühe vägevama muljena selle peatänavat Orchids

Streeti (Orhidee tänav). "Jõulumeeleolus tänava peenardel kasvasid kallad ja orhideed. Lämmatavas kuumuses ehtisid kaubamaju karvase mütsiga Santa Clausi pildid. See tundus veider." Ometi õnnestus Tääril isegi külmetuda. Ühe kaubanduskeskuse uksest sisse piiludes tundis ta jääkülma õhuvoolu ja nohu oligi käes.

Õhtuks kavatsesid rännumehed end mõne transpordivahendi peale sokutada, et jõuda järgmiseks päevaks Kuala Lumpuri. "Tahtsime püüda kaks kärbest ühe hoobiga: liikuda ringi öösiti, et üheaegselt saaks ööbitud ja samas liiguks ka edasi," selgitab Täär. Rongiga reisimisest tuli loobuda, sest pileteid ei olnud samaks ega järgmiseks päevaks. Üllatusena selgus, et bussiga reisimine on puhtam ja odavam.

Malaisia pealinn Kuala Lumpur erines klantspildina mõjunud Singapurist märgatavalt. "Seal on väga selgesti näha piir täiusliku luksuse ja räpaka vaesuse vahel. Neid võib saada ühele pildile," kirjeldab Täär. Linnas leiti mõndagi vaatamisväärset: maailma kõrgeim hoone Twin Towers, teletorn ja rahvusmoshee.

Kahe päeva jooksul tehti tutvust erinevate linnaosadega. Sõideti taksoga, sest see oli uskumatult odav. Sügava mulje jättis Täärile hiina linnaosas asuv turg. Seal leidus kõike, mida vaid ette võib kujutada. "Tingisin ühe lipsumüüjaga puhtalt sportlikust hasardist. Kaupmees tõmbas mind neli-viis korda tagasi, enne kui naeruväärses hinnas kokku leppisime. Lips ise ei meeldinud mulle absoluutselt," räägib näitleja müümise näitemängust.

Kohalikud inimesed vaatasid põhjamaiseid seljakotimehi nagu kuutõbiseid ja püüdsid neile selgeks teha, et nad reisivad täiesti valel ajal – ilm olevat jube. Rännumehed hakkasid end juba ise ka imelikult tundma, kuni kohtasid omasuguseid. "Nägime soomlasi, kes rääkisid, et Langkawi saarel paistab päike. Otsustasime, et oma silm on kuningas."

Paradiisisaarele reisides tehti tutvust rongimõnudega. "Magamiskoikud olid üksteise kohal kahel pool vahekäiku, ennast oli võimalik eraldada kardinaga. Kõikjal jooksid ringi prussakad, haistsid pesemata inimeste hõngu, aga aknaid lahti teha ei saanud," kirjeldab Täär.

Uue sõbra soovitatud hurtsik

Eesti tütarlapsed tegid rongis tutvust Jonathaniga, kes nägi välja nagu jäätmekoguja. "Ta ütles, et on ise saarelt pärit ja asus lahkesti juhatama parimaid transpordi- ja ööbimisvõimalusi," muigab näitleja tagantjärele. Koos Jonathaniga leiti buss, mille pilet 25-30 kilomeetri läbimise eest maksis umbes ühe krooni. Reis pakkus elamuse, mis turistina reisides oleks saamata jäänud. "Juba buss ise oli kirjeldamatult jube, kuid tee ääres nähtud viletsus ja looduse reostamine võtsid lausa tummaks," on Täär rahul, et nägi turistidele mõeldud vaatamisväärsuste asemel tegelikku elu.

Räpakas tee lõppes paradiislikus liivarannas, kus seisid luksuslikud hotellid. Saarel oli üksaainus jube majutuspaik. Oma uue sõbra soovitusel sattus eestlaste seltskond ööbima just sinna. Juba järgmisel päeval koliti sealt ümber.

Langkawi osutus magusaks kandiks. Õlut hinnaga neli krooni purk osteti kastikaupa. Päike paistis kirkalt igal hommikupoolikul.

Rahvuspargis Tamon Negaras jäi seltskonnal palju atraktsioone nägemata, sest nende külastamine olnuks ohtlik. Idaranniku metsikud üleujutused olid rahvuspargi jõeäärsed külad viinud katastroofilisse seisu. Tääri sõnul oli vaatepilt muljet avaldav: "Pikkades mootorpaatides sõitsime umbes neli tundi mööda sogast jõge. Nägime puude pealt, et veetase oli alles äsja olnud mitu meetrit kõrgem." Jõulukaardimeeleolus vaikusest polnud dzhunglis juttugi. "Putukad, linnud ja loomad tekitasid üheskoos sellist lärmi, mida võiks võrrelda Tallinna kesklinna müraga."

Tääril ja tema sõpradel õnnestus tutvust teha rahvuspargis elavate pärismaalastega, kes on õnneks harjunud turiste kohtama ja ootavad neilt tubakat või midagi magusat. Täär käis pärismaalastel külas väikeses onnis, kus metsinimesed elavad maksimaalselt nädala. Ta nägi, kuidas nad puhkpüssidest ahve küttisid ja tünnidesse erilist põlevat puuvaiku kogusid. "Kohalikud rikkurid segavad vaiku lennukimootori kütusesse, et mootor püsiks töökorras," teab Täär.

Näitleja on õnnelik, et tal läks korda ühe pealiku käest puhkpüss koju mälestuseks osta. "Ta andis selle koos nooltega. Kandsin püssi puusal kui eksootilist suveniiri ega osanud aimatagi, milliseid komplikatsioone see võib tolli läbimisel põhjustada. Kümme korda järjest pidin andma ausõna, et ma relva kurjasti ei kasuta."

Ohtlikud seiklused piiril

"Enne kaugele reisile minemist tasub kindlasti muretseda viisa," tõdeb Veiko Täär. Info, et Tai viisat saab piirilt, kehtib tema sõnul ehk lennureiside puhul, kuid maitsi minnes ei maksa sellega arvestada.

"Malaisiasse ja Singapuri saab minna viisavabalt kuni seitsmeks päevaks. Vahepeal pidime riigist lahkuma, et sinna veel mõneks päevaks jääda," selgitab ta. Malaisia piiril löödi seltskonnale passi templid riigist lahkumise kohta, kuid üle Tai piiripunkti neid ilma viisata ei lubatud. Malaisia poolele tagasi minnes keelduti neid ka seal riiki vastu võtamast.

"Saime teada, et tuleb minna paarsada kilomeetrit ühte linnakesse, kus asub Tai konsulaarbüroo. Seal olevat nädala alguses "vist" vastuvõtt umbes veerand tundi. Öeldi, et võib-olla antakse sealt viisa. Samal ajal ei tohtinud me riigis ringi liikuda. Absurd!"

Lõpuks nuiasid matkasellid endale viisapikenduse. Seeläbi avanes võimalus Tamon Negara rahvusparki külastada.

Pariis läbi raudtorude

Kaheteistkümne aasta eest käis Veikko Täär laulukooriga Saksamaal. Et reis tundus liialt lühike, otsustas ta koos ühe sõbraga seda omal käel pikendada. "Saksamaal ja Prantsusmaal on "hääletada" tõeline lust, Hispaanias ja Itaalias seevastu üsna raske," teab näitleja nüüd isiklikest kogemustest.

Pöidlaküüdiga Pariisi jõuda polnud Tääri sõnul mingi kunst. Aga kus ööbida, kui on märtsi algus ja raha pole? Täär leidis vastuse laste mänguväljaku metalltorudes, mille sisemuses ta tookord magas. "Hommikul ärgates oli kohutavalt külm. Jooksime nagu hullud, et sooja saada," tunnistab Täär. Kesklinna jõudnud, lõi võrratu vaatepilt poisid jalust nõrgaks. "Ilmselt aitasid just meie troostitud ööbimistingimused muljeid eredamaks muuta. Tundsime end nagu palverändurid," usub Täär. Edasi "hääletades" jõudsid sõbrad välja peaaegu Hispaaniasse, kuid sellega rännak ka piirdus. "Tolliametnik, kes piiril pisteliselt autosid kontrollis, otsustas just meie oma ette võtta. Jäimegi vahele."

Punaste passidega poisid kupatati esialgu türmi, kuid lõpuks tekkis mundrimeestel raudse eesriide tagant tulnute vastu väike poolehoid. "Meile viibutati muiates näppu ja pandi lennuki peale," meenutab näitleja. Oma väikest huligaansust ta ei kahetse, sest eredamat reisimälestust pole tal tänaseni vastu panna.

Ühel korral oma elus on Täär end turismireisile meelitada lasknud – Tenerifel. Kohustuslikust programmist kinnipidamine röövis näitleja sõnul kogu reisimõnu. Poolteise aasta eest teoks saanud Malaisia-reisil otsustas ta seda viga enam mitte korrata.