Viikingid lahendasid hirmuprobleemi

Kuidas inimesed on uusi hirme leides vanadest hirmudest vabanenud?

Hirmu sajanditepikkune ajalugu näitab, et aeg-ajalt on jõutud hirmust vabanemiseni kahe meetodi abil. Esimene on hirmu enese abiga, põgenemisega ühest hirmust teise, milles on rohkem lootust. Teine on minek uudishimu kaudu millessegi hoopis erinevasse, mis on ajutiselt hirmuteadvuse kinni katnud.

Kuidas see toimus, seda saab kirjeldada kõigi arvates kartmatute viikingite näite varal. Nad olid terroristid, keda kaheksanda ja kaheteistkümnenda sajandi vahel Euroopas kõige enam kardeti. Neil õnnestus meresid trotsides röövida, pantvange võtta ja segadust külvata Konstantinoopolist kuni Lissaboni ja Dublinini, olgugi et nende südames pesitsesid kõik vaese talupoja hirmud ja Skandinaavia pikkade ööde üksildus. Viikingid asusid neile ohtlikele seiklustele sellepärast, et nad tundsid veelgi talumatumat hirmu kui neist maha jäänud naabrid, neid ahistas mõte, et nende nimi ja kuulsus, mitte üksnes ihu ja hing, võivad olematusse haihtuda. Lihtsalt nii elada, et pärast surma paradiisi pääseda, mis nende arvates pakkus vaid lakkamatult vahelduvaid lahinguid ja pidusid, ei tasunud end ära. Igaüks peab surema, nagu oli kirjutatud Kõige Kõrgema (kuningas Odini) ütlemistes:

Varandus sureb,sugulased surevadja sinagi sured: aga ma tean ühte asja, mis eales ei sure: see on arvamus iga surnud mehe kohta.

Seega sai viikingite eesmärgiks surematu kuulsus: ei saanud olla hirmsamat asja kui unustusse vajumine, teiste inimeste austus oli nende jaoks kõige kallim vara. Lahingus surma saada polnud enam hirmutav, kui seda nähti võimalusena ohu palge ees enesekontrolli säilitada, sellele külma rahuga vastu astuda, võtta seda kui tühiasja võrreldes aupaistega, mida väärikalt surres võita on võimalik. Viikingite vaprus kasvas välja hirmust põlastuse ees, ja see hirm aitas neil kõiki teisi hirmusid unustada.

Kuid see sisendas ühe uue hirmu, mitte küll patustamise ees, sest viikingid ei püüdnud pühakute või tarkadena austust teenida, vaid vale asja ütlemise ees. Nad ei usaldanud oma saatust jumalate kätte, kel nende kujutluses oli omaendagi asjadega liiga palju tegemist: nende ideaal oli eneseusaldus, kõigi väljakutsete vastuvõtmine kõigutamatu, stoilise rahuga, külm närv. Nende esimene käsk oli seega keel hammaste taga hoida. Kui kuningas Harald Kõvakäsi (1015–1066) kedagi kõrgelt kiita tahtis, kirjeldas ta teda kui meest, kes end ootamatustest liigutada ei lase: „Kas oli tegemist hädaohu või pääsemisega, või ähvardas surmaoht, ei lasknud ta meeleolul tõusta ega langeda, ei maganud vähem ega rohkem, ei söönud ega joonud muul ajal, kui oli harjunud.” Vastavalt viikingite teooriale polnud hirmu näitamisest mingit kasu, sest see oleks tähendanud, et nad on oma iseseisvuse kaotanud.

Kui viikingid jõudsid Normandiasse, küsiti neilt, mida nad tahavad, ja nemad vastasid: „Me tuleme Taanimaalt ja tahame Prantsusmaad vallutada.”

„Kes on teie juht?”

„Meil pole juhti; meil kõigil on võrdne võim.”

Kas nad ei tahaks vanduda truudust Charles’ile, Prantsusmaa kuningale?

„Meie ei alistu kunagi kellelegi, olgu ta kes tahes. Meie ei nõustu iialgi orjusega.”

Tegelikult oli viikingitel juht, Rollo, kuid nad pidasid teda vaid esimeseks võrdsete seas, olles ta ise valinud, sest nad arvasid, et tema suudab neid kõige paremini võidule juhtida. Kui nad endale Islandil sadama leidsid, rajasid nad sinna kõigist teadaolevatest kõige hämmastavama vabariigi, mingit liiki demokraatia, mis välistas hirmu eneseväärikuse kaotamise ees – mida kuningale allumine kaasa tooks – lugupidamise kaudu teistesse inimestesse. Lepiti kokku, et kui keegi neist kaotab veerandi või rohkem oma varadest, siis hüvitavad ülejäänud poole tema kaotusest, kusjuures iga isik pidi piirduma ainult ühe protsendiga omaenda varadest, ja mitte kedagi ei tohtinud kompenseerida üle kolme korra. Otsused võeti vastu suurkogul, millest naised (kes säilitasid omaenda liignime) ja lapsed tohtisid osa võtta. Nad olid lahkunud Skandinaaviast, kuna neile ei meeldinud kuningate käskude täitmine, ja rajasid ühiskonna, mille aluseks oli hirm kamandamise ees ja sügavalt võrdõiguslik arusaam, et iga üksikisik võib võita igikestva kuulsuse.

Islandi erakordselt rikas kirjanduspärand näitab, kuidas mõned neist saavutasid eesmärgi iseendaks jääda, kõigist teistest erinev olla. Kui on tõsi, et „viiking” tuleb sõnast, mille tähendus on „eemalduma”, mida mõned usuvad ja teised vaidlustavad, siis olid nemad esimesed inimesed, kes uhkusega „marginaalideks” hakkasid. Nad maksid kõrget hinda vabaduse eest, kasutades vägivalda, mehed oma äkiliste kirgede, õnnetu armastuse, kuulsuse kadeda valvamisega, end pidevalt mõõga ja satiiriga kriitika eest kaitstes, naised lõpututes vaidlustes auküsimuste üle aeg-ajalt „rahukudujatena” tegutsedes, kuid samamoodi uhkete ja kättemaksuhimulistena, ässitades mehi verd valama. Kõigest hoolimata leppisid viikingid kokku, et kuulsuse tarvis pole vaja olla ei ilus ega võitmatu. Jumal Odin polnud kumbagi, ta oli hoopis ühesilmaline, nõrk, mõistetamatu, kaval, kasutas nii riukaid ja nõidust kui ka jõudu, et ellu jääda, ja mõnikord sattus juba ta mehelikkuski kahtluse alla, kui ta sõltus naistest, kellel ta lasi end maailma asjadega kurssi viia, kuna oli vastutav ootamatuste eest. Lõpuks suutsid viikingid kõigile hirmudele silma vaadata, sest röövlitena õppisid nad selgeks, kuidas loomulikku hirmu ootamatuste ees inspiratsiooniallikaks muuta. See on võti, mille nad päranduseks jätsid ja mida keegi pole märganud.

Tänapäeval on viikingite hirm muutunud epideemiaks: aina suurem osa inimkonnast on mures selle pärast, mida teised neist arvavad, ega huvita neid enam, kuidas nende esivanemad taevast alla vaadates neisse suhtuvad, või mida nende kohta kunagi ajalooraamatutes räägitakse, vaid hoopis see, kuidas kõik inimesed, nii tuttavad kui ka võõrad, iga päev kõiki nende tegusid kritiseerivad ja aina nende üle kohut mõistavad. Vale mulje jätmine on tänapäeva luupainaja. Hea nimi on tänapäeva puhastustuli. Mida demokraatlikumaks ühiskond end peab, seda rohkem loeb seal hea nimi, ja hirm teiste inimeste kriitika ees, olgu see nii tühine kui tahes, muutub järjest painavamaks: üks Ameerika küsitlus näitab, et just hirm ongi kõige suurem mure allikas. Pole juhus, et reklaam ja avalikud suhted on muutunud äri, poliitika, meelelahutuse ja isegi religiooni aluseks.