Vilniust tasub uuesti avastada
Kõiki riike ja linnu, mis on andnud väärika koha Frank Zappa monumendile, tasub külastada. Nii alustatakse reisi-kirja tavaliselt, viidates Vilniuses asuvale maailma vanimale Zappa kujule. Mina alustaksin teisiti.
Piltlikult öeldes on Vilnius üks neid linnu, kus on kõike nii palju, et põhimõtteliselt jääks natuke teiste jaoks ülegi. Näiteks vanalinn. See on Ida-Euroopa suurim, laiudes 360 hektaril. Hooned on ehitatud mitme sajandi vältel ja annavad nii pildi kogu Euroopa arhitektuurist. Kuigi 600 000 elanikuga Vilniust on alatasa nimetatud barokklinnaks, leiab sealt siiski ka gooti stiili või renessanssi.
Kaasaegse Vilniuse vaatamisväärsuste hulka kuulub kummalisel moel hoopis Baltimaade suurim kaubanduskeskus Akropolis, millele Preatoni Kristiine keskus sobiks väikevennaks. Ka kohalikud giidid reklaamivad, uhkusenoot hääles, hiiglaslikku Akropolist kui linna linnas, kõigi oma kinosaalide, uisuväljakute, keegliradade, talveaia ja muu sinna juurde käivaga. Akropolise omanik on sealses kaubanduses mõju-võimas Vilniaus Prekyba.
Või näiteks Leedu tervikuna. Just seal toodetakse rahvusvahelist õlut Carlsberg ja ühtlasi “ujutatakse” vajadusel üle kogu Balti turg. Leedu tehasest jõuab Carlsberg ka Eestisse.
Vilniuses ja selle lähiümbruses leiab turist mitu kohta, mida tuleks külastada. Esiteks linna põhisümbol, suursugune Katedraali väljak (katedraal ja 57 meetri kõrgune kellatorn), siis presidendi palee, endine KGB maja, merevaigu muuseum või ülikooli kompleks.
Vilnius pakub oma mägedega ka võrratuid panoraamvaateid. Pealinnast 30 kilomeetrit eemal asuv kaunis Trakai järv ja keskaegne kindlusloss on saanud tõeliseks magnetiks. Jahi üürimine tunniks Trakai järvel maksab viiele inimesele hinnanguliselt kõigest 150 krooni. Tõsi, selle paikapidavust ei jõudnud kontrollida.
Üldjoontes on Vilniuse teenuste ja kaupade hinnad võr-reldavad Tallinnaga. Vilniuses saab odavamalt näiteks kino- ja ühistranspordipileti, kallimad on aga ajalehed ja trahvid kiiruseületamise eest.
Kuigi Vilnius elab praegu muutuste tuules ja linnas käib tihe ehitustöö, võib Leedu pealinna jätkuvalt kirjeldada sõnaga “roheline”.
Lisaks on Vilnius ajaloost tulenevalt äärmiselt multinatsionaalne. Eriti eestlaste jaoks on Vilnius üks sobivamaid paiku, kuhu “ära kaduda”.
Otselend Vilniusse maksab orienteeruvalt 3000 krooni, sinna lennutab näiteks Estonian Air. Vilnius on üks väheseid linnu Euroopas, kus lennujaam paikneb südalinnast vaid viie kilomeetri kaugusel.
Tallinn-Vilniuse vahel on hea ka bussiühendus, kusjuures piletihinnad jäävad 400 krooni piiresse. Leedu teed tuleb tunnistada Baltimaade parimateks. Samuti on Vilniuse südames mitu kaasaegset hotelli, näiteks ulatub Radisson SAS-i või Scandic Hotels’i kett ka sinna.
Vilnius on füüsiliselt käegakatsutav, kuid tundub, et tõeline katoliikluse rütm ja barjäär kannavad Leedu reisisihtkohana päris kaugele. Leedu olulisim eelis on, et eksootikani jõudmiseks pole vaja läbida tuhandeid kilomeetreid.
Kui Tallinna üldmulje võtab üha enam skandinaavialikku nägu, siis Vilnius jääb oma ohtrate kirikute ja katedraalidega leedulikult katoliiklikuks. Vilnius on omamoodi deja vu.
Eesti suursaadik Leedus Rein Oidekivi armastab kirjeldada, kui palju erinevad omavahel Leedu ja Eesti kultuur. Paljud Eesti ärimehed on üritanud leida teed Leedu turule, kuid põr-ganud kohalike ringkaitse vastu ja selle asemel jõudnud hoopis saatkonda.
Meie väärtushinnangud on tõesti erinevad, leedulased on oluliselt sotsiaalsema orientatsiooniga ja kollektiivsemad. Leedu pangandus on kohati tõsises hädas, kohalikud ei taha kuidagi laenu najal elada.
Leedulane on uhke inimene, ja korrektne külaline ei ütle leedulasele kunagi leedukas. Naabritele vaatab Leedu ülevalt alla, Läti on leedulaste hinnangul Baltimaade hulgas raudselt viimasel kohal.
Leedulased kiidavad oma leiba, lisades, et Eesti oma ei saa lähedalegi. Nad kiidavad ka oma rasvasel kartulitoidul põhinevat rahvusrooga tsepeliine, viidates, et eestlastel nii rahvuslikku rooga polegi. Kui turist tsepeliiniga hakkama saab, siis on ta ehk ühe jalaga Leedus juba käinud.
Hiljuti andis UNESCO Vilniusele rahu linna preemia, avaldades sellega tunnustust “Leedu pealinna edusammudele sõbraliku elukeskkonna ja tsiviilühiskonna loomisel”. See tundub vastuolulisena, arvestades, kui aktiivne on Vilniuse ööelu. Kohalik kõrts “Ülikooli juures” on puupüsti täis ka kolmapäeva õhtul. Tõsimeelse katoliiklusega on kõrvuti erootika. Striptiisikuulutused ehivad taksode armatuurlaudu, lehvivad autode kojameeste vahel ja vedelevad kõnniteelgi.
Vene keelt kuuleb Leedus harva, kuigi see toimib suhtluskeelena. Ida-Euroopale omaselt on raskusi inglise keelega, ent sarnaselt Ida-Euroopa riikidele nimetavad kohalikud pangaautomaate suu- ja inglispäraselt bankomaatideks.
