Praegu käib koreograaf Dmitri Begak Moskvast tihtilugu Eestis, et siin tüdrukutega kavasid harjutada. Begaki enda sõnul suudab ta end kahe riigi vahel jagada vaid seetõttu, et on tähtkujult Kaksik. Vene võimlejad tema kõrvalhüpete pärast esialgu armukadedad pole, sest ei näe eestlannades konkurente. "Asjata!" lähevad Begaki silmad põlema. "Olen küll kuulnud arvamust, et eestlased on vähe-emotsionaalsed ja võimlemises vähem andekad kui venelannad. See on absoluutselt vale!"

Begaki lemmikõpilane on seniajani eeslanna Janika Mölder. Ka oma praegustest õpilastest Karolina Lillest, Kerttu Külasepast, Ira Kikasest räägib ta ainult ülivõrdes: "Nad on hea koordinatsiooniga ja targad. Tavaelus võib naine ka rumal olla, aga võimleja lihtsalt peab tark olema," seletab Begak õhinal. Kõik kolm tüdrukut õpivad koolis ainult viitele. Kerttu õpib seejuures Inglise Kolledzhis.

Dmitri Begak jätab elukirjelduses oma sünniaasta mainimata. Peale sissekande passis ei seo selle numbriga teda miski. Muidu räägib ta endast meelsasti: "Ema oli mul Leningradis baleriin. Küllap kartusest, et läheme kaksikvennaga huligaaniks, pani ta meidki balletikooli. Lõpetasime mõlemad selle ära, kuid siis tuli ilmsiks meie ainus erinev joon: mulle on eluaeg rohkem meeldinud tüdrukud, talle tegutsemine. Nii sai minust tantsija, aga tema omandas juriidilise hariduse ja hakkas teatridirektoriks," räägib Begak oma tantsijatee algusest.

Kirkad kavad nõuavad julgust

Solistikarjääri kestel Suures Teatris tantsis Begak koos priimabaleriinide Galina Ulanova ja Maia Plissetskajaga. "Ulanova oli nõukogude-sõbralik ainult väliselt. Kogu ta perekond oli represseeritud ja ta elas seda sügavalt üle. Plissetskaja sai nõukogude artistina ühe etenduse eest 100 dollarit. Pidasime seda tohutuks rahaks seni, kuni selgus, kui palju sai Rudolf Nurejev. Temale maksti ühe esinemise eest 10 000 dollarit.

Ringreisidel ei lubatud meid Nurejeviga kokku saada. Ta oli mu koolivend, kuid võisime üksteist ainult eemalt näha. Ühel korral pigistas KGB esindaja silma kinni ja me saime koos minna striptiisi vaatama – see oli tol ajal midagi erilist."

1950-ndatel aastatel kutsuti Dmitri Begakki Californiasse elama: "Öeldi, et tule ja tee oma tantsukool. Kui paned pildi seinale, kus te koos Plissetskajaga tantsite, on järjekord tänavajagu pikk. Mina vastasin, et mis te õige mõtlete, ma olen komnoor. See on ainus otsus elus, mida tagantjärele olen kahetsenud."

Tüdrukud murdsid truudust

"Mulle meeldivad numbrid, mis on intrigeerivad. Kui minult kunagi ühes inter-

vjuus küsiti, kuidas ma "lillade" balletti suhtun, siis vastasin, et positiivselt. Kuid päriselus meeldivad mulle tüdrukud," ütleb treener.

Võimlemistrupiga Relevé töötas Begak neli aastat. "Kujutage ette: keset areeni on suur puur, kus möirgavad ähvardavalt lõvid ja tiigrid. Ja siis tulevad haprad graatsilised neiud, kes väänlevad ümber nende ohtlike loomade. See oli pööraselt kaunis!" õhkab Begak. Perestroika ajal oli trupil raske leida kohta päikese all. "Läksin pooleks aastaks Argentiinasse tööle. Tüdrukud lubasid mind ära oodata, aga ei pidanud sõna. Kui tagasi tulin, olid kõik mehele läinud," tundub Begak siiani pettunud.

Praegu pommitatakse Dmitri Begakki faksidega nii Soomest kui Saksamaalt. Treener kraamib portfellist välja hunniku paberid, kus treeneritöö eest pakutakse suurt raha. "Ma ei taha minna," tunnistab treener. "Olen tööd teinud alati armastusest, mitte raha pärast." Begak tunneb, et Venemaal on tema töö tehtud. Tal poleks midagi selle vastu, et Eestisse ka päriselt jääda. Kui teda siin vajatakse.

Dmitri Begak

1954-1975 Moskva Suure Teatri balletisolist, tantsinud koos Maia Plissetskaja ja Galina Ulanovaga

1975-1989 Nõukogude Liidu iluvõimlemiskoondise koreograaf. Begaki kavad on võitnud medaleid Euroopa meistrivõistlustel, maailmameistrivõistlustel ja olümpiamängudel.

1989 võimlemis-koreograafiateatri Relevé asutaja ja direktor. Trupp andis etendusi endises Nõukogude Liidus, Euroopa riikides ja Lõuna-Ameerikas.

1994- praeguseni Moskva Riikliku Tsirkusestuudio pearezhissöör.