Foto: Shutterstock

Briti koomik Luisa Omielan esines neljapäeval Solarises aluspesu väel, et tõendada, kuivõrd hästi ta end oma kehas tunneb. Kolmapäeval etendus Vabal Laval Joanna Kalmu tantsuetendus „Débutante”, mis küsis, kuidas Kalm soovib end kunstnikuna esitleda. Vastuseks kooris kunstnik end ihualasti.

Küsimus ei ole kummagi etteaste kvaliteedis, vaid väljendusvahendites. Kas alasti keha on see, mille kaudu peab kõiki sõnumeid edastama? Kui kunstnikule on antud aega ja raha, kuid kõige geniaalsem asi, millega ta 21. sajandil välja tuleb, on astuda lavale, võtta riided seljast ja natukene ringi aeleda, siis on see lihtsalt kurb.

Aga võib-olla olen asjadest valesti aru saanud. Võib-olla kunst ei olekski kunst, kui keegi palja tilli või tissiga laval ringi ei jookseks? Võta püksid jalast, hõõru oma intiimseid kohti näiteks vedela šokolaadi või millegi muu mõnusa sees ja kohe ongi tegemist kõrge kunstiga.

Alasti keha on ilus ning kunstis on kohti, kus ta on isegi vajalik, kuid see ei saa olla eesmärk iseeneses. Seksuaalrevolutsioon oli juba ammu. Nüüd on aeg edasi minna või hoopis tagasi pöörduda. Alasti keha võiks tagasi saada killukese intiimsusest ja salapärast, mida üleekspluateerimine on labastanud.