Õppetund number üks ei vaja pikemat kommentaari: võrkpall, Saaremaa ja Milano. Taheti head, läks nihu. Rahvatarkused „parem karta kui kahetseda” ja „usalda, aga kontrolli” said kahjuks kinnitust ning ühest ütlusest on tekkinud täiendatud versioon – „julge hundi rind on hanerasvane”.

Õppida on teisteski küsimustes. Spordihooajad katkesid kui noaga lõigatult. Mida teha medalite ja karikatega – kas anda välja seniste tulemuste põhjal või mitte? Võrkpalli, korvpalli, jalgpalli ega käsipalli võistluste juhenditesse ei olnud konkreetselt sisse kirjutatud, mis saab force majeure’i puhul. Seega tekkis segane olukord. Näiteks jäeti võrkpallis Balti liigas ja Eesti meistrivõistlustel medalid välja jagamata, ent esiliiga satsid, mis ka esialgu reastamata jäid, said järelepärimise peale ikkagi medalid kätte. Ei tundu ju loogiline ega süsteemne.

Miks tehti võrkpallis meistriliigas nii, aga esiliigas naa? Miks krooniti Žalgiris Leedu meistriks, aga Kalev/Cramo Eesti meistriks mitte? Kes on see persoon, kelle teha jääks see suur otsus jalgpallis?