Mürtsuga Meistrite liigasse murdnud rammumees tõrjub tuld ja päästab elusid
Marko Remlik (29) rügas aastaid Norras tööd teha, et saaks nüüd hakata suuri unistusi püüdlema.
„Kui oleksin teadnud, et Eestis selline mees on, oleksin su ammu võistlema kutsunud!”
Nii teatas rammumeeste Meistrite liiga peakorraldaja Ilkka Kinnunen, kui nägi, kuidas Aravetelt pärit Remlik Soomes Imatras debüüdil kohe teiseks tuli. Soomlane oli hämmastunud, tema jaoks oli eestlane mees metsast. Hea etteastega teenis Remlik kutse Meistrite liiga eelviimasele etapile, mis toimus oktoobris Kariibi mere saarel Curaçaol. Seal vandus uustulnuk alla vaid sarja üldliidrile, lätlasele Dainis Zagerisele. Finaalvõistlusele ta ühe etapi punktidega ei pääsenud, kuid selle jõuproovi järel löödi mehele käsi pihku: tere tulemast perekonda! Uks tippliigasse oligi avatud.
Kes on Marko Remlik ja kust ta sedasi järsku tuli? Lühike vastus: oma käega Aravete kooli keldrisse ehitatud jõusaalist. Mehe lugu on eeskujuks paljudele, kes kipuvad kergekäeliselt eesmärkidest loobuma ja kutsumusele selga pöörama. Ta on eesmärkide poole liikudes läbi käinud nii tulest kui ka veest, seda sõna otseses mõttes.
Võrdles end Seimiga
Omal ajal rammumeeste Meistrite liiga võitnud ja ka Arnold Classicu võistlusel kolmandaks tulnud Andrus Murumets arvab, et 140-kiloses ja 190-sentimeetrises Remlikus on ainest kaugele jõudmiseks. „Massi, jõudu ja meest on,” hindab Murumets. „Tal on hästi hea plahvatus ja ülestõuge. Kui oleks õigel ajal tõstmisse tõmmatud, võiks praegu Mart Seimiga samaväärne mees olla. Tõukas noorena 200 kilo pukkidelt üles nagu niuhti.”
„Tõstmine olnuks mu jaoks liiga igav. Seal on vaid kaks asja – rebimine ja tõukamine, muutuks rutiinseks,” ei kahetse Remlik midagi. „Mardiga oleme üheealised, tema tegemisi olen ikka jälginud. Mingi aeg olid mu näitajad temast ees. Aga Mart oli algusest peale proff, mina pidin välismaal tööd rügama.”
2016. See arv on kirjutatud Aravete keskkooli spordihoone keldrikorrusele rajatud jõusaali seinale. See sümboliseerib uut algust. Aega, mil Remlik lõpetas tasuva töö Norras ja tuli tagasi sünnipaika, et jätkata vahepeal teadlikult ootele pandud spordiunistuste poole püüdlemist. Mullu krooniti Remlik Eestimaa rammumeheks, tänavu võistles ta kodumaal vaid kaks korda, tulles mõlemal korral esimeseks ja seljatades ka Rauno Heinla.
Aga las praegu tuletõrjujana leiba teeniv Remlik räägib kõigest ise oma sõnadega.
„Rammumeest hakkasin tegema 18-aastaselt. Enne seda mängisin jalgpalli, tegin judot, kergejõustikku – esimest korda kuuli tõugates püstitasin Järvamaa rekordi –, siis tuli poks. Poksiks natuke jõudu tehes tekkis kangiga kükkides selgroolüli osaline murd. Arst soovitas selg tugevaks treenida, see lõppes rammumeheks hakkamisega! Nägin Aravetel harjutamas Murumetsa, Erik Kuningat ja Janek Tobi, siht tekkis silme ette. Motiveeriv hetk oli, kui Tobi pani kõik jõusaalis olnud poisid palki tõukama, mina olin ainuke, kes selle üles sai. Keskkooli lõpetamise järel mõtlesime paari klassivennaga minna Väike-Maarja päästekooli, nemad läksidki. Mulle tuli aga tööpakkumine Norrast: sildade peal turvaäärte paigaldamine. Mõtlesin, et elu üles ehitamiseks lähen pigem sinna, kus on kuus korda kõrgem palk. Töö oli füüsiliselt väga raske, enamik objekte olid põhjas suurtes fjordides – saime kaela kõvasti vihma, rahet ja tuult.”
„Töö oli hooajaline, suvel läksin, aasta lõpus tulin tagasi. Spordi mõttes jäi baasiladumine seetõttu vahele. Tol ajal oli Eestis rammumehe tase väga kõva, oli ka kohalik profisari. Esimesel aastal võitsin noorte hulgas, seejärel lõin kaasa amatööride sarjas ja võitsin sellegi. Profisarjas hakkas reaalsus õlale koputama. Viimasel hooajal sain kokkuvõttes kolmanda koha, aga tekkisid vigastused ja mõistsin, et sedasi pole jätkusuutlik sportida. Tulin Norrast, siis tahtsin kiiresti vormi jõuda, sest võistlused hakkasid pihta. Nii tegin viis-kuus aastat. Korralikku põhja polnud, lõhkusin ennast nii kõvasti ja tööl käies läks kõik jälle nulli. Siis otsustasingi: tuleb mõned aastad ainult tööd teha, raha koguda, siis saan Eestisse tagasi tulla ja korralikult treenida.”
800-kraadises põrgukuumuses
„Selle jõusaali olen Aravete kooli ise oma rahaga ehitanud, sõber Erik Kuningas on tutvustega aidanud, Sparta ja Revali spordiklubidest sain kasutatud inventari. Nüüd saavad ka teised siin treenida. Kui ma hakkasin siin harjutama, oli keldris vaid üks lamades surumise pink. Vahepeal oli nii, et töötasin kolm nädalat Norras, ühe nädala olin Eestis. Selle veetsin siin keldris jõusaali ehitades. Olen sellesse jõusaali pannud tuhandeid eurosid ja kõvasti aega. Norras teenides rahast kahju ei olnud. Ehitasin samal ajal ka oma korterit. Kui oli valida, kas panna raha korterisse või siia, siis panin siia. Arvan, et naine vaatas vahepeal viltugi selle peale, aga vähemalt tegin ka korteri valmis. Pilt, mis siin praegu avaneb, oli mul kümme aastat tagasi silme ees. Mõte tagasi tulla ja spordiga jätkata oli kui pähe raiutud. Usun, et kui millegi nimel kõvasti vaeva näed, siis selle ka saavutad. 2016. aastal uuesti tegema hakates alustasin sisuliselt nullist. See oli kui uuesti käima õppimine, alguses värises jalg isegi tühja kangi all.”
„Norrast tulles ei teadnud üldse, mida siin edasi teen. Huvitaval kombel jätkasin sisuliselt sealt, kus minnes pooleli jäi. Koolivend oli saanud Aravete päästjate komando pealikuks ja pakkus tööd. Nädala pärast käisin Väike-Maarjas koolis, nüüd jookseb teine tööaasta. Sain oma nooruspõlve unistuste töökoha, mulle meeldib inimesi aidata. Action’it on kõvasti olnud. Ka väga ebameeldivaid ja pingelisi olukordi. Kõike. Füüsiliselt on raskeim metsatulekahju. Kui hommikul algava ja keskööl lõppeva vahetuse metsas joostes ära teen, siis minu jaoks on järgmisel kolmel päeval kriips peal. Põlevatesse hoonetesse sukeldumine kestab tavaliselt 20–30 minutit, hapnikku on sul nii kauaks. Kui tuled sealt välja, kukud pikali ja jäädki sinna, kuni tuleb taas sinu kord sukelduda. Ühegi spordialaga ei anna seda võrrelda, sa lihtsalt kustud seal. Sportimisega seda tööd ühendada pole kerge, aga õnneks on mõistev juht, ise spordimees. Üritan ka planeerida nii, et võtan puhkuse enne aasta tähtsamaid võistlusi.”
„Jah, on tulnud ka inimesi põlevatest hoonetest välja tassida. Kusjuures jõust on seal kasu küll, sest teadvuseta inimene on täiesti vedel, ei ole kuskilt haarata. Minu kõige kuumem suitsusukeldumine toimus 800-kraadises keskkonnas. Teed ukse lahti, leek lööb üle pea välja. Siis tuleb rahulikult sisse minna ja maha kükitada. Kord käisime kustutamas kolmekordset puitmaja. Enne oli ühes pooles ära käidud, me läksime ja võtsime paarilisega teiselt poolt leegi maha. Siis vaatasime, ega esimeses pooles ole vahepeal uuesti põlema läinud. Kui välja tulime, oli umbes kümme sekundit varu ja puitkarkassile ehitatud kivilagi kukkus müraki sisse. On olnud sündmusi, mis panevad mõtlema.”