Abielu saab hävingust päästa

Kui abielu peegel on tuhandeks killuks pudenenud, on süüdi alati keegi teine ja kõigile on liiga tehtud. Ometi on lahutuse põhjused väga mitmekihilised.

Marju (37) abielu purunes 17 aastaga. "Olime mehega pärit erinevast keskkonnast ja sotsiaalsest grupist. Meil oli väga vähe kokkupuutepindu. Rääkisime rohkem sellest, mida teine peaks tegema; see, kuidas ennast muuta, jäi tagaplaanile," arutleb naine.

Eelmine perepilt

"Abiellujad tulevad uude ellu tihti täiesti erinevatest peredest, milles on erinevad väärtushinnangud, rollijaotused, käitumismustrid," räägib psühholoog Kiira Järv. "Kui siis kaks teineteisest väga hoolivat noort inimest hakkavad koos elama, kuid kumbki üritab teha seda oma perepilti järgides, võib tekkida suuri arusaamatusi." Ta soovitab läbi arutada, millised olid suhted naise vanemate, millised mehe peres ning püüda ühiselt moodustada uue kooselu mudel.

"Meil ei olnud kaua oma korterit," jutustab Marju. "Elasime aastaid eraldi: mina oma, tema oma ema juures. Need aastad määrasid meie suhted ja ootused, kujundasid käitumise. Kahtlesime juba siis, kas suudamegi koos elada, kui oma korteri saame? Alguses oli ämmast lapsehoidmise juures suur abi, aga ajapikku muutus ta pealetükkivaks. Mehe vanemad tulid meie uude ellu kaasa, minu omad mitte. Mees hakkas mulle etteheiteid tegema, et tema ema on meid nii palju aidanud, miks ma ei võiks temaga veidi lahkem olla!"

Kiira Järv ütleb, et oma pere ehk tuumpere peab alati olema esikohal ega tohi seguneda päritoluperega. "Tuleks määratleda, kuhu keegi tegelikult rohkem kuulub," arutleb psühholoog. "Vanemad näivad tihti abitud, nõuavad alateadlikult üha tähelepanu. Aga kui mõtlema hakata, võib selguda, et nad tulevad omadega suurepäraselt toime."

Pooled peavad haakuma

Naine on loodud naiseks, mees meheks ja seda tuleb tunnistada. "Naist, kes ootab oma mehelt naisele omast reageerimist, tabab ilmtingimata ebaedu. Mehe ja naise vajadused ning motiivid on paljuski erinevad," tõdeb Kiira Järv.

Abielusuhtes peab olema täidetud vastastikususe nõue: pooled peavad haakuma. Paar, milles üks pool võimukas, teine aga allaheitlik, võib väga pikka aega hästi toimida. Sellises suhtes täiendab üks teist. Keerulisem on erineva arenguvõime ja elutunnetusega paari suhe. Abielu on ikkagi võrdsete täiskasvanute ühe tasandi suhe. Kui üks neist edasi areneb ja tema enesetunnetus paremini välja kujuneb, ei pruugi suhted enam klappida.

Nii mõnigi kord on abielu purunemise juured armukadeduses. "üks naine oli teel oma suhte hävimise poole, sest tema mees oli teatud kriitilises eas teinud kõrvalepõike," jutustab Kiira Järv. "Naine ei suutnud seda andestada, kuigi nende omavahelistes suhetes ei olnud midagi muutunud. Mees oli endiselt kodu, naise ja laste vastu väga hoolitsev, naisele tähendas aga truudus midagi absoluutset."

Vestluses psühholoogiga püüti seda hoiakut korrigeerida. Vaadati koos, milleni naise selline käitumine talle tegelikult olulise kooselu viia võib. Mees, kes seni teist suhet väga tõsiselt polnud võtnud, oleks võinud seda lõpuks tegema hakata, sest naine korraldas talle kodus igal võimalikul juhul täieliku põrgu.

"Reageerimine asjadele sõltub suhtumisest. Oleks kasulik mõelda: kas ma üldse ei salli või sallin natukene. Kui juba natukene sallin, on võimalik olla veelgi tolerantsem," kinnitab psühholoog.

Vanematest taas abikaasadeks

"Minu haridus võimaldab mehest paremat töökohta ja suuremat sissetulekut," seletab Marju. "Mees aga nautis seda, et oli töötu ja elu hammasrataste vahele jäänud. Ma saan küll aru, et meestel läheb uue eluga kohanemine natuke vaevalisemalt, aga selleks on juba piisavalt aega olnud.

Aeg-ajalt oli ta hirmus ettevõtlik, siis aga ei tulnud pikka aega midagi midagi välja. Praegune elu aga nõuab stabiilsust: teatud kuupäeval on vaja üüri ja makse maksta, lastele tuleb söögiraha anda. Nüüd elab mees lahutust väga raskelt üle ja arvab, et talle on liiga tehtud."

ühest faasist teise üleminekuid, perioode, kus vanad reeglid enam ei kehti, uued aga pole veel välja kujunenud, peavad psühholoogid abielu- ja peresuhetele kriitiliseks. üleminekud aga ei puuduta ainult ühiskonnas toimuvaid protsesse. "Kui noorel abielupaaril sünnib laps, satuvad nad uude olukorda," selgitab Kiira Järv. "Olukorrad muutuvad pidevalt. Lapsed kasvavad ja nende eest ei pea enam hoolitsema. Aastaid on mehe ja naise põhirolliks olnud lapsevanemaks olemine ning paarisuhe on unarusse jäänud. Kui abielus seob ainult lapsevanema roll, võib selle kadumine kaasa tuua krahhi."

Vähem ohtlikud pole ebakindlale suhtele ka välised muutused, näiteks elukohavahetus või uus töökoht.

Mida teha, kui eraelu on ummikusse jooksmas? Psühholoog Kiira Järv ütleb, et iga mure on alati just parasjagu nii suur, nagu see endale tundub. Võlts oleks lohutus: teistel on veel raskem. Kahjuks pole meil hingeabi veel levinud, pigem hoopis raskesti kättesaadav. Kangekaelne püüd ise hakkama saada on ehk seotud enesealalhoiuinstinktigagi: kui näitan oma nõrka kohta, võin veel enam haiget saada.

Kiira Järv usub, et kui kaks inimest teineteisest hoolivad, on võimalik väga palju päästa. "Vahel näib mõni abielupaar esmapilgul täiesti lootusetu," teab psühholoog. Peagi aga selgub, et nende omavahelist suhet on võimalik lausa uskumatult palju muuta."

VALLO NUUST, Pere ja Kodu