Abipolitseinik: asutagem perevägivalla ohvreid toetav kogumisfond, et nad pääseks türannide meeste juurest
Eelmisel aastal otsustasin liituda abipolitseinike ridadega. Ühelt poolt oli see lihtne uudishimu. Soovisin piiluda minu jaoks teadmatuse kardina taha ja lõppude lõpuks aru saada, kas kõik populaarsed kriminaalseriaalid politseiametnikest vastavad tegelikkusele või mitte. Teiselt poolt mõistmine, et turvalisus algab igaühest endast, ning soov anda oma panus sellesse, et elu meie ümber saaks natukenegi parem, oli minu jaoks otsustavaks põhjuseks.
Vaadates politseinike ja päästjate palkasid, kes tõepoolest igal hetkel riskivad oma eludega teiste heaolu nimel, pole ma siiani võimeline leidma vastust küsimusele, miks riik on üleüldse lasknud tekkida sellisel olukorral niivõrd olulises turvalisuse valdkonnas. Võttes arvesse, et kuritegevuse tase meie riigis iga-aastaselt langeb?
Planeeritud miljonid järgmiseks aastaks siseministeeriumi eelarves ilmselgelt ei muuda olukorda, sest nende inimeste vääriliseks tasustamiseks on vaja arendada stabiilset finantseerimissüsteemi lähimate aastate jooksul. Inimesed, kes igapäevaselt seisavad korrakaitse tagamise eest ja tõttavad meile appi kõikvõimalikes erinevates olukordades, ei kuule kuigi tihti enda suhtes tänusõnu.
Vanemad hirmutavad korrakaitsjatega sõnakuulmatuid lapsi. Seadusnorme mittejärgivad inimesed aga süüdistavad neid soovis määrata võimalikult palju trahve nende silmis vähetähtsate rikkumiste eest: ületasin ju kiirust kõigest 10-15 kilomeetrit tunnis või istusin rooli, olles ära joonud vaid purgikese õlut.
Julgen väita, et päästjad ja politseinikud on selle sõna parimas mõttes hullumeelsed inimesed, kes põevad niinimetatud haigust, mis väljendub selles, et nad teavad kogemustepõhiselt, milleni võib viia purk õlut või „väike" kiiruseületamine. Nende jaoks on töö eelkõige elukutse ning ilmselt selles sarnanevadki politseinikud ja ajakirjanikud mingil määral üksteisele: mõlema esimene soov on muuta maailm paremuse poole. Alles siis tuleb materiaalne küsimus.
Abi pole, igaüks enda eest?
Tänaseks on minu selja taha jäänud pea neli kuud tööd abipolitseinikuna. Loomulikult pole see kuigi pikk aeg, kuid isegi selle aja vältel olen jõudnud arusaamale, et joobes juhid ja perevägivald on kaasaegse Eesti ühiskonna nuhtluseks. Kõige rohkem väljakutseid tuleb justnimelt nende olukordade lahendamiseks. Ja see pole kuiv statistika.
Nüüd kõlavad minu jaoks hirmuäratavalt naljad ja väited sellest, et suhtevägivald on väljamõeldis ning faktide üledramatiseerimine. Meenutagem, kuidas veel paar aastat tagasi oli mõistest perevägivald kuulda väga vähesel määral. Sellele on rõhku panema hakatud alles praegu, kuigi endiselt poolsosinal.
See-eest ühiskonna rahulolematus pärast neiu ja naisterahva traagilist surma Ida-Virumaal oma lähedaste tõttu, kõlas tavapärasest valjuhäälsemalt. Mäletate, kuidas politseid süüdistati tegevusetuses? Mida on teinud igaüks teie seast selleks, et seda ära hoida? Kui mitmed teist panid televiisori heli kõvemaks, et mitte kuulda naabrite tülitsemist või kuidas vaatasite läbi sõrmede sellele, et laste mänguväljakul on mõnel emal käed sinikais ning ta katab häbelikult seda pikkade varrukatega?
Jah, muidugi, igaüks võib sekkuda, kuid enamikul käivitub instinkt mitte ronida teiste asjadesse ning siis ei ronita ka sinu omadesse. Või kurikuulus arvamus, et kallimad tõrelevad omavahel vaid naljatledes. Lisame siia väikekodanlaste hukkamõistu ja ilmnebki, et suhtevägivalda justkui polekski. Kõik, mis toimub korteri suletud uste taga, ei puutu meisse.
Elame ja magame edaspidigi rahulikult, lohutades end sellega, et allkorruse naabritel kukkus ilmselt kapp ümber. Mitte mingil juhul ei peksa mees oma naist peaga vastu põrandat. Nii on ju kergem elada? Seesugune ükskõiksus meie ühiskonnas on kõige hirmsam nähtus. Tummad tunnistajad, kes kunagi ei kuule ja ohvrid, kes on valmis võtma süü enda peale, peaasi, et keegi ei saaks teada.
Enamik naisi, kelle kallal vägivallatseb kodus abikaasa või elukaaslane, lihtsalt ei näe väljapääsu sellest olukorrast: kuhu minna, kuidas üksinda hakkama saada? Juhul, kui peres on ka laps, siis on justkui lihtsam vägivalda kannatada. Lihtsam on loota, et mees ei lähe liiale ega põhjusta ühel päeval oma peksuga surma. Abi pole kuskilt saada, igaüks on iseenda eest.
Umbes sellist lootusetust on võimalik välja lugeda iga teise kannatanu silmadest. Täna pole vägivald enam miskit erakordset ja kahjuks on see saanud juba igapäevaelu osaks, millele ei pööra ühiskond tähelepanu seni, kuni vägivalla lõpptulemus pole kannatanu jaoks surmav.
Ajakirjanikelgi on vaikiv reegel igasuguste surmaga lõppevate kuritegude või liiklusõnnetuste kajastamiseks: pole kannatanuid, järelikult ei ületa sündmus uudisekünnist ehk järelikult ei kuulu see avaldamisele. Kui on kannatanuid, on sündmus väärt kajastamist. Kõik nagu päris elus.
Appikarje pole häbiasi
Hiljuti esines endine tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski ettepanekuga luua kogumisfond noortele, andmaks neile võimaluse alustada täiskasvanuelu mingisugusegi algkapitaliga selleks, et tõusta jalgele ning jätkata oma teekonda iseseisvalt.
Olen seisukohal, et midagi selletaolist võiks rakendada ka perevägivalla ohvrite jaoks, et naistel oleks võimalus lahkuda oma türannist meeste juurest, kartmata seejuures leida end sotsiaalse augu põhjakihist.
Loomulikult peab oma finantsilise heaolu eest hoolitsema igaüks iseseisvalt, kuid inimene on juba kord loodud sellisena, et pidevalt raha mustadeks päevadeks kõrvale panna pole igaüks võimeline. Eriti siis, kui igakuine sissetulek on niigi väga väike või alla keskmise. Pealegi kipuvad paljud arvama, et nendega midagi sellist kunagi juhtuda ei saa.
Peaaegu kõik vägivallaohvrid, kellega olen pidanud kokku puutuma, on vägivalda talunud ning on valmis ka edaspidi taluma hirmust jääda lapsega üksi või sellepärast, et pole rahapuuduse tõttu võimalik kuskile mujale minna, et alustada oma elu puhtalt lehelt.
Paljud isegi pole teadlikud sellest, et üle Eesti on olemas vägivallaohvrite tugikeskused, usaldusliinid ning kriisikeskused, kus töötavad erinevad spetsialistid, alustades psühholoogidest, lõpetades juristidega, kes osutavad tasuta abi ning leiavad võimaluse väljuda olukorrast. Samuti pakuvad nad ajutist ja turvalist elukohta.
Muidugi ei ole süsteem ideaalne, kuid see töötab, tuleb vaid koguda julgus kokku ning hüüda appi. Ei ole häbiasi välja näidata oma nõrkust ja haavatust, nagu paljud paraku arvavad. On iseenesestmõistetav, et mitte kõik ei ole võimelised kutsuma välja politseid ning siinkohal on äärmiselt oluline, et ümbritsevad inimesed ei jääks ükskõikseks ning isegi väiksemagi vägivallakahtluse korral teataksid sellest politseile.
Parem karta kui kahetseda hiljem, et ei aidanud kõrvalist isikut, kui ta abi kõige rohkem vajas. Paljud arvavad, et kutsudes politsei tuleb välja, et naabritel töötas lihtsalt valju heliga televiisor, seda fikseeritakse kui valeväljakutset ning helistanut ootab kindlasti karistus. See ei vasta absoluutselt kindlasti tõele. Korrakaitseorganite ametnikke ei tasu karta: karistus karistuse pärast ei ole tänapäevase politsei töömeetod. See-eest elementaarne tähelepanelikkus võib otseses mõttes päästa kellegi elu, sest vägivald ei ole ju vaid füüsilise valu põhjustamine, vaid ka psühholoogiliste haavade jätmine, millest toibumine võib olla palju raskendatum kui sinikate paranemine. Kui aga vägivallaaktide juures on ka lapsed, on selle tulemuseks juba mitu vigastatud hinge.
Perevägivald ei ole eraldiseisva perekonna probleem, kuid kas selle lahendamine on riikliku tähtsusega ülesanne? Ühelt poolt on ka siinkohal riigil veel palju arenemisruumi: tugikeskuste stabiilne finantseerimine, kättesaadavad teenused kõikides omavalitsusüksustes ning piisav arv spetsialiste, sealhulgas neid, kes on spetsialiseerunud lastele - see on vaid lühike loend ülesannetest, mida tuleb lahendada ülevabariigisel tasandil.
Teiselt poolt ei saa riik ülemääraselt sekkuda inimeste eraellu ning seadusandlikul tasandil reguleerida kooselureegleid. Justnimelt seepärast peitub edu lähisuhtevägivallaga võitlemises meist igaühe panuses, sõltumata sellest, kas meil on seljas politsei-, abipolitsei, pääste- või arstivorm. Olenemata sellest, kas elame korter- või eramajas, talus või üksteisele lähedal, ei ole enamik teadlikud, kes on nende naabriteks. Eesti elanikke ei ole ülemäära palju ning sellel on ka oma positiivsed küljed - me kõik oleme üksteise silma all, tuleb vaid teha lõpparve enda ümber ükskõiksuse müüri ehitamisega ning kõige ignoreerimisega, millel ei ole sinuga otsest seost. Elu vägivallata on norm, mitte erand reeglitest ning sellest võib saada meie elu igapäevane reaalsus, kui igaüks oleks natukene abivalmim ja tähelepanelikum.
Sekkuda ja abiks olla ei ole kuigi keeruline, uskuge mind. Oma vabatahtliku töö jooksul politsei ridades ei saa ma mingit rahalist tasu, kuid see tunne, kui sa aitad teisi ning sul õnnestub lahendada konflikt enne, kui see kasvab millekski enamaks, tähendab palju rohkem kui rahaline autasu.
Eksisteerib ka uhkusetunne nende naiste üle, kes leidsid endas jõu teha lõpp vägivalla, alandamise ja solvangute talumisega ning tegid otsuse pöörduda abisaamiseks eelpool nimetatud asutuste poole.
Nähes politsei tööd seestpoolt, võin kindlameelselt väita kõikidele nendele diivanikriitikutele, kes paistavad enda arvates kõige paremini teadvat, kuidas tuleb talitada keerulistes või kriisiolukordades, et nendele kaasmaalastele saab loota, neid saab usaldada ning nad ei keeldu ealeski abi osutamisest. Kui keegi ütleb, et alati saab teha paremini - nõus, saab küll: tule läbi väljaõpe, tule tööle politsei- ja piirivalveametisse ning näita, kuidas saad teha paremini ja teisiti.
