Ehkki ühest demokraatia arengu mõõdikut pole, tuleb tunnistada, et ohu märke on häirivalt palju.

Siinkohal olgu öeldud, et ma ei pea demokraatiat mitte enamuse (või “targemate”) diktatuuriks vähemuse (või “rumalamate”) üle, vaid seisukohtade paljususe esinemise ja väljendamise võimalikkuseks koos mõistliku hulga ühiselt tunnistatud reeglitega. Kusjuures õigus eksida ja enne “hukkamist” oma vigu parandada kuulub sellise kooseksisteerimise juurde.

Kas Eestis on võimalik vabalt oma arvamust avaldada? Teoorias jah, kuid praktikas eeldab see tugevat tervist. Sellist, mis talub isiklikke solvanguid ning halvemal juhul ähvardust ülemuselt või poliittsensuuri. Tõenäoliselt eksivad aeg-ajalt nii teadlased, käsitöölised kui ka poliitikud. Kui poliitikud kutsuvad teadlasi isekeskis professionaalse enesepuhastusega tegelema, siis kahe eluala piirimail tegutsejana julgeksin sama soovituse anda ka poliitikutele.

“Õiged” seisukohad

Viimaste aastate poliitkultuur on häirivalt sageli (õnneks mitte alati!) püüdnud avaldada survet, et uuringutulemusi tõlgendataks “soodsamalt”, või siis võimendanud sobivamaid ning naeruvääristanud sobimatuid (edetabeli)tulemusi oma seisukohtade õigustamiseks. Kui poliitikute tegevuse kriitika saab toimuda ja peabki toimuma avaliku diskussiooni teel, siis teadustöö ja selle tegijate kvaliteeti ei ole võimalik tõsta peavoolu meediapeksu vahendusel, vaid ikka akadeemiliste kanalite kaudu.

Kardan, et poliitikute avalik ja üldistav Eesti (sotsiaal)teadlaskonna maine kritiseerimine teenib nende huve, kes vajavad ainult neid teadmisi, mis võimaldavad neil oma “õigeid” seisukohti sobivat karva uuringutega ehtida. Demokraatlikus ühiskonnas on see muidugi lühinägelik, sest varem või hiljem tuleb vale oma lühikeste jalgade tõttu välja. Ja teisalt, kui seesuguse teadmiste usurpeerimisega käib kaasas eri seisukohtade nullimine ning kõige madalamate kirgede tagantõhutamine, on võimalik, et vähemalt mõneks ajaks luuakse ühiskond, kus vaba mõtlemine ja seega riigi edukas areng jääb seisma (loe: mõtlevad inimesed leiavad endale rakenduse väljaspool Eestit).

Pandora laegas

Tunnen muret, kui kollegid pole suutnud maha suruda oma maailmavaadet erialast uurimistööd tehes. Samal ajal võiks siiski lubada, et kõik uurijad täidavad muu hulgas kodanikukohust ja väljendavad regulaarselt oma eelistusi demokraatlikel valimistel. Demagoogiline on tunnistada mingisse gruppi kuulumise tõttu inimene (ja tema seisukohad) automaatselt kõlbmatuks. Isegi Indias on peaministriks võimalik saada kõige madalamas kastis sündinul ning sobiva “aaria rassi” ehitamine on nüüdseks kõlbeliselt hukka mõistetud.

Poliitika on kompromisside kunst ja võimalike kombinatsioonide arv on sageli piiratum kui teadustöös. Samas võiks ausate võtete eest seismine, sh tõeotsingute soodustamine, olla nende ühiskondlike ja poliitiliste jõudude huvides, kes soovivad Eesti elu jätkusuutlikku edenemist.

Igasugune oma positsiooni ärakasutamine vastase naeruvääristamiseks sisulise arutelu asemel on demokraatia- ehk rahvavaenulik tegevus. Seejuures ei ole tähtis, kas seda tehakse elegantselt rafineeritud stiilis või otsekoheselt riigikogu kõnepuldist. Selle Pandora laeka avamine on äärmiselt ohtlik ka avajale enesele. Esimene märk sellest on hirm uuringutulemuste avalikustamise ees, sest teadlaskonna maine on avalikkuse silmis madal, mistõttu võiks valusatest teemadest rääkimine kahjustada teema sisulist käsitlemist.

Demokraatia tallamine

Mind häirib, kui Eesti peavoolupoliitika kasutab samu võtteid, mida Venemaaga seoses mõistetakse hukka – populaarsuse (ja sellega poliitilise kapitali) hankimine aktiivse sise- ja välisvaenlase loomise teel ning seejärel nendega vahendeid valimata võitlusse asumine. Kõige selle juures pole sugugi halb mitte tegu ise, vaid selle kordasaatmise viis ja motiivid (ning avalikkuse silmade eest varjatud tegevuse taustal). Iseenesest on nii poliitilisele oponendile vastandumine kui ka tõelise julgeolekuohu kõrvaldamine täiesti normaalne, aga võimalike motiivide ja alternatiivsete lahendusvõimaluste arutelu riigivaenulikuks kuulutamine tapab demokraatia. See on ometi ainuke garantii, et abinõude pühitsemine eesmärgi nimel ei toodaks tagasi Suurt Juhti, sõltumata ideoloogiast, mida esindatakse. Või mida arvata riigist, kus peaminister noomib esitatud küsimusele vastamise asemel oma erakonna nooremat liiget avalikult selle eest, et too üldse julges küsida?

Seni, kuni jätkub sõnavabaduse pärast piisavalt muret tundvaid kodanikke, tasub olla siiski optimistlik. Samas polegi nii lihtne ühitada oma peas ehitatud ideaalset maailma ja praktikas omandatud oskusi sellesse panustada. Näiteks üks muidu sõnakas integratsioonialaste teisitimõtlejate üle irvitanud ühiskonnakriitik väljendas sügavat solvumist, kui võim ja rahvas kuulutasid tema seisukoha vabadussamba kohta tagurlikuks. See on bumerangiefekt, mis muud.

Kui rehepaplik oportunism (loe: Eesti asja ajamine) eelmise võimuga on tänapäeva Eestis avalikult rehabiliteeritud, siis kommunismiehitajate (või suvalise diktatuurivõimu) võtete kasutamine kodanike eriarvamuste lämmatamiseks ei tohiks seda ometi olla. Vähemalt mina sellist Eestit ei soovi. Loodan, et kirjeldatud mure on ennatlik, kuid ometi vajaksime enam tähelepanelikkust ja julgust, et taunida seisukohavõtte, mis takistavad sisukat avalikku arutelu – seda ühiskonna ja demokraatia usaldusväärsuse nimel.