Alar Nurkse: Kunstiteoste võltsingukahtlusi tuleb kontrollida
Küsimusi teose ehtsuse kohta tõstatatakse küllalt sageli. Seda on võimalik öelda visuaalse vaatluse, stilistilise analüüsi ja materjalitehnilise analüüsi kaudu.
See on suuresti kollegiaalne töö – meil on Eesti kunstimuuseumis palju fenomenaalse vaatlusvõime ja hea mäluga kunstiteadlasi, kes suudavad stilistilistes erisustes orienteeruda.
Materjalitehniliseks analüüsiks kasutan ma eri suurendusega vaatlust erinevate elektromagnetkiirguste allikatega. Näiteks kasutan ultraviolettuuringut, milles objekti pind fluorestseerib sõltuvalt seal olevast eri koostisega ainest. Nii eristuvad lakk, ülemaalingud ja signeeringujäljed. Selle meetodiga näeme me ära näiteks hiljem maalile lisatu.
Infrapunakiirguses salvestust kasutame nii alusjoonistuse kui ka pentimenti (alusmaalingute) eristamiseks, röntgenoloogiat kogu teost läbiva kiirgusega objekti ülesehituse nägemiseks ning saamaks täpsemat ülevaadet ainete kasutamise ja säilivuse tunnustest.
Kuid alati kaasneb sellega ekspertiisi puhul võrdlus kunstniku teiste teostega ning ajastule iseloomuliku materjali ja selle käsitlemise tunnustega.
Ülalnimetatud uuringuid on nimetatud mittelõhkuvateks uuringuteks. Kui on vaja, siis on võimalik teha ka lõhkuvaid uuringuid – need on sellised, kus võetakse teose küljest ainetükike ja uuritakse seda võrreldes analoogmaterjalide või etalonidega. Vajaduse korral konsulteerime ka muuseumiväliste ekspertidega, sealhulgas teiste valdkondade ja välisriikide asjatundjatega.
Lahendamatud ülesanded
Ekspertiisi kohta on meil kunstimuuseumis ka hinnakiri, vastavalt aja- ja muule kulule, selline töö on üsna ajamahukas. Ekspertiisi hinnad algavad mõnesajast eurost.
Mõnikord olen ekspertiisi tehes pidanud ka tunnistama, et ülesanne pole hetketeabe ja kogemusega lahendatav, sest puudub analoogmaterjal võrdlemiseks ja ei teki seoseid.
Eks hea võltsing ole muidugi teinekord isegi omaette kunstiteos ja selle tegija kunstnik. Äkki olekski mõttekas teha teadlik võltsingute kogu?
