ALLAR JÕKS: Täna öösel toimus devalveerimine
Lisaeelarvega ei kujundatud ümber mitte ainult tulubaas, vaid ka põhiseaduses sisalduvad väärtushinnangud.
Põhiseadus sisaldab põhimõtteid, mis on põhiõiguste sisustamise ja kaitsmise nurgakivid. Riigikohus on 16 aasta jooksul ladunud neist õigusriigi vundamendi.
Mis põhimõtetest käib jutt? Üks neist on õiguskindlus, mis hõlmab õigusselguse ja õiguspärase ootuse printsiipi.
Igaühel peab olema võimalik kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsed ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas. Teise pensionisambasse tehtavate riigipoolsete maksete peatamine on juba ajalugu. Täna käibemaksuseaduses ja keskkonnatasude seaduses kehtima hakanud muudatused ning õppelaenude riigipoolse kustutamise lõpetamine riivavad intensiivselt õiguspärase ootuse põhimõtet.
Eelöeldu ei tähenda, et õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine oleks lubamatu. Põhiseadus ei taga õiguspärast ootust, et head ajad jätkuvad, ega nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist. Õigussuhted tuleb muutunud oludele ümber kujundada. Iga sellise otsusega käivad alati kaasas nii võitjad kui ka kaotajad. See on märk riigi tehtavate valikute keerukusest. Õiguskaitse keelde tõlgituna tähendab see eri põhiõiguste ning nende taga peituvate huvide ja väärtuste hoolikat kaalumist.
Solidaarsuse sisutus
Otsus, kuidas ja keda eelarvet kärpides eelistada, on seadusandja teha. See ei tohi olla aga meelevaldne ja peab lisaks õiguskindluse põhimõttele arvestama ka võrdse kohtlemise ja sotsiaalriigi printsiibist lähtuva solidaarsuse põhimõtet. Raskel ajal tähendab solidaarsus valu jagamist. Viimase poole aasta jooksul on solidaarsus kui printsiip oma sisu minetanud. Meenutagem kas või, kes on eelarvekärbetest pääsenud või kui õiglased paistavad hädavajalikud muudatused töölepinguseaduses.
Õiguskindlus tähendab muu hulgas, et riik ei kehtesta uut regulatsiooni meelevaldselt ja üleöö. Põhiseaduse § 108 kohaselt jõustub seadus kümnendal päeval pärast avaldamist. Ajavahemik seaduse vastuvõtmisest kuni jõustumiseni peaks jätma isikutele piisava aja sätestatud õiguste ja kohustustega tutvumiseks ning oma tegevuse üm-berkorraldamiseks.
Käibemaksuseaduse muudatused võeti vastu 18. juunil, avaldati Riigi Teatajas 26. juunil ja jõustusid 1. juulil.
Avaldamise ja jõustumise vahele jäi neli päeva, neist kaks puhkepäeva. Kas see on piisav? Selleks tuleb hinnata õigussuhte muutmise ulatust ja sellest tulenevate ümberkorralduste vajadust, samuti seda, kas muudatus oli õiguslikus olustikus ettenähtav või ootamatu.
Käibemaksumäära muutmine sisuliselt üleöö koormas ebamõistlikult ettevõtjaid, põhjustades ettenägematuid kulutusi. Muudatus mõjutab juba sõlmitud lepingute täitmist. Võttes arvesse riigijuhtide retoorikat alates möödunud sügisest, võib käibemaksu tõstmist pidada ootamatuks.
Põhiseaduslikkuse hindamine on kohtu kätes. Kohtumenetluse teeb aga keeruliseks asjaolu, et vastused peituvad seal, kus kohtuvad õigus ja poliitika. Teise lisaeelarvega seotud muudatuste kohtumenetlus oleks õiguskorra stabiilsuse huvides tervitatav ja paneks õigusloojad ehk tõsisemalt mõtlema oma tegude tagajärgedele.
Mis õigustaks eelnõude kiirmenetlust? Vaieldamatult peavad olema kaalukad põhjused, näiteks vajadus reageerida majanduses toimuvale. Kuid administratiivne ja poliitiline suutmatus otsuseid õigeaegselt vastu võtta ei õigusta hea õigusloome tava eiramist. Riigikogus esindatud erakondade loidust ja koostöö puudumist ei saa kompenseerida öötööga. Kui bussijuhid ei tohi üle kaheksa tunni järjest roolis olla, miks siis arvatakse, et 24 tundi ööpäevas võib seadusi vastu võtta?
Hea õigusloome tava eeldab, et kaasatakse asjasse puutuvad isikud, analüüsitakse kavandatavate muudatuste mõju ja jäetakse piisav aeg jõustumiseks. See peab tagama õigusaktide rakendatavuse, sealhulgas õigusselguse.
Milleni võib viia see, kui seaduse sisu pole normi rakendajale ja adressaadile üheselt mõistetav, näitas ilmekalt Sylvesteri maksuvaidlus. Täna jõustunud seadustest ei ole töölepinguseadus mitte ainuke, mis õigusselgusega ei hiilga.
Väärtuste murendamine
Jõustumiseks jäetud lühikene aeg pärsib ka põhiseaduslikkuse järelevalvet, mida president seadust välja kuulutades teostab. Ega asjata rõhutanud president lisaeelarve seaduste paketti välja kuulutades, et „olukord, kus sedavõrd erineva reguleerimisala, sisulise ja normitehnilise kvaliteediga seadused on omavahel liidetud ning nende väljakuulutamise otsustamiseks jääb lühem aeg kui põhiseaduse §-s 107 ette nähtud kaks nädalat, iseloomustab kahetsusväärselt seadusandja poolt hea riigiõigusliku tava küsimärgi alla seadmist”.
Kas on põhjust rääkida õigusriigi kriisist? Kindlasti mitte, sest eraldi võttes ei tekita ükski eespool toodud näide ärevust. Kuid kogumit vaadeldes võib näha, kuidas me eemaldume sammhaaval õigusriiklikest väärtustest. Protsess sai hoogu esimese lisaeelarve „turbomenetlusega”, kus eelarve seoti usaldushääletusega, ja tipnes teise lisaeelarve jõustumisega. Kui kõik ongi toimunud heas usus, siis ei maksa unustada, et ükski valitsus ei ole igavene. Ja valesse kohta sissetallatud rajal on edaspidigi mugav sammuda. Seetõttu on ka mõistetav, miks avalikkus võttis nii valuliselt vastu karistusseadustiku ja erakorralise seisukorra seaduse muudatused. Seaduskuulekas ja õigusriigi igikestvusse uskuv kodanik ei karda meelsuskontrolli ega kaitseväe kasutamist rahumeelse meeleavalduse vastu.
Kuuldavasti on tulemas kolmas lisaeelarve. Jääb loota, et kriitilistes ja erakorralistes tingimustes jääb riigivõim seotuks põhiseadusest tulenevate nõuetega. Majandusraskuste ületamise abinõud ei või põhiõiguste olemust olematuks muuta.
Seal, kus pragmatism asub domineerima põhimõtete üle, hajuvad põhimõtete tuules ka õigusriigi garantiid. Kui krooni väärtuse vähendamisel võib olla majandust elavdav efekt, siis õiguspõhimõtete devalveerimise mõju on pöördumatult ebasoodne. Õigusriigi kaitsmine maksab, kuid õigusriiki maksab kaitsta.