Tegelikult pidanuks 20.-21. veebruaril Kiievis toimunu kõrval juba toona märksa rohkem tähelepanu äratama see, et veel 22. veebruaril - ööl vastu seda kuupäeva toimusidki kaalukamad hääletused Ülemraadas - kogunes Harkivisse 3477 Moskva-meelset parlamendi ja oblastinõukogu liiget üle kogu riigi, kes keeldusid Kiievis toimunut tunnustamast ja alustasid kohe võitlust „Ukraina vabastamiseks fašistlikust huntast.“ Peaks olema ilmne, et niisugust kogunemist ei saanud korraldada paari-kolme tunniga, seda valmistati ette pikalt ja ka laialt. Pean silmas samal 22. veebruaril Moldova linnas Komratis toimunud analoogset Moskva-meelsete saadikute kogunemist, mis lõppes truuduse vandumisega Moskvale.

Kui nüüd hüpata sealt Venemaa peaminister Medvedevi esinemise juurde Münchenis 12. veebruaril 2016, siis mainis temagi Ida-Ukrainas toimuvaga koos „rahvuskriisi lävele jõudnud Moldaaviat“. Välispoliitika huvilistel pole kindlasti märkamata jäänud sündmuste paralleelne kulgemine Ukrainas ja Moldovas ning selles pole midagi üllatavat, sest Venemaa ajab geopoliitikat ja mainitud kaks riiki moodustavad selles tema jaoks terviku. Moldova põhiväärtuseks on mõistagi sealne „külmutatud konflikti“ piirkond ehk Transnistria (Pridnestrovje) , kus omal ajal tekkis Vene armee garnisonile tuginev separatistlik piirkond.

President Jeltsin lubas küll antud Vene väeosa kodumaale tuua, ent Putin jättis selle lubaduse 2003. a. täitmata ja hilisemad arengu on viinud sellele, et ka Moldova teises nurgas asuv Gagauzia rahvuspiirkond räägib kohati rohkem Moskva kui Euroopa-meelselt.

Pridnestrovje kõrval on veel kaks ajaloolist „külmutatud konflikti“ – Abhaasia ja Lõuna-Osseetia. Täna on reaalne oht selles, et neile lisandub ka osa Ida-Ukrainast ehk siis Donetski ja Luhanski rahvavabariigid. Mida aeg edasi, seda tõsisemalt tuleb võtta omavaheliste sidemete loomist mainitud viie separatistliku piirkonna vahel. Tuleb möönda sedagi, et Moskva oskab õli tulle valada. Sealjuures efektselt, milles pole raske veenduda, kui vaadata, mis toimub separatistide juures just praegu, mil maailm ootab relvarahu kehtestamist Süürias ja Minski kokkulepete täitmist ehk siis Venemaa tagasitõmbumist Ida-Ukrainas.

Jagades teistele suurriikidele ja maailmale temalt oodatavaid lubadusi, kasutab Kreml tegelikult samaaegselt mujal, väiksemates konfliktides ära kõik avanevad võimalused olukorda teravdada. Heaks näiteks selles on Lõuna-Osseetia presidendi Leonid Tibilovi (oli eelnevalt pikalt kohaliku KGB juht) 19. veebruari avaldus sellest, et sel aastal ikkagi korraldatakse rahvahääletus ühinemaks Põhja-Osseetiaga ehk täpsemalt öeldes Venemaaga! Vaat just nii käibki Venemaa tagasitõmbumine!?

Sama taktikat toetav infoleke läks ringlusse 18. veebruaril, kui Putin kohtus uut ülemaailmset üliõpilaste ja noorsoofestivali ettevalmistava orgkomitee liikmetega. Antud festivale hakati korraldama 1947. aastal ja arvatavasti on lugejate hulgas neidki, kes ise osalesid 1957. ja 1985. aastal Moskvas toimunud festivalidel. Laias laastus öeldes oli Kremli algatatud festivalide peamõte leida ja kasvatada endale „kasulikke idioote“ läänes. Tuleb välja, et see töö jätkub tänagi, sest seni viimane festival toimus 2013. aastal Ecuadoris (võimul vasakpoolne valitsus) ja järgmine toimub 2017 Sotšis.

Tehku pealegi, aga – tuli välja, et Putinilt küsiti sedagi, et kas Donetski ja Luganski vabariikide noored saavad ka Sotši festivalil osaleda. Vastuseks oli – muidugi. Tasub lisada, et seda Donbassi noorte lugu pole infos, mis on üleval kremlin.ru-s. Ent vastavat teadet levitati ja kuna jutt on 2017. aasta üritusest, siis viitab see sellele, et Minski kokkulepped jäävad 2016. aastal täitmata? Või tuleb antud infoleket võtta kui lihtsalt järjekordset peent surveavaldust täiskasvanud poliitikutele, milles mängukanni roll jääb noortele? Samas on Kremli-meelsed DRV ja LRV noored juba vastu võetud Ülemaailmse Demokraatliku Noorsooföderatsiooni liikmeteks, mis formaalselt tegelebki festivali korraldamisega.