ANDERS HÄRM: Netinatside ajastu tulek
Periood, mida võiks üsna vabalt nimetada ka mängusõltlastest börsimaaklerite ajastuks, on loodetavasti lõplikult möödas. 2009. aastal pidavat maailmamajandus praktiliselt seiskuma, nii et nõukogude-aegne propagandaloosung roiskuvast kapitalismist tahab vägisi tõeks osutuda. Varem ainuvõimalikuna käsitletud globaalset maailmakorda on hakatud ka väljaspool ülikoolide, intellektuaalide ja aktivistide ringi kriitiliselt analüüsima – isegi peavoolu meedias. Kapitalismist on taas saanud ideoloogia.
Kas siis sellega seoses või mitte (aga millega seoses siis veel?), leidis Postimees „vasakäärmusluse radikaliseerumise” Eestis nii suure probleemi olevat, et võttis vaevaks sellest kaheleheküljelise loo teha (Vahur Koorits „Kaitsepolitsei kardab loomaõiguslaste ja anarhistide liikumiste radikaliseerumist”, 2. veebruar). Mis meid siis ähvardab? Ainuke reaalne näide „radikaliseerumisest” oli paari anarhisti lugupidamatus eraomandi vastu ja vahelejäämine pisivargusega supermarketis. See kapo kardetud, riigi alustalasid kõigutada ähvardav äärmuslik poliitiline jõud koosneb umbes sadakonnast enamjaolt väga rahumeelsest aktivistist. Ei mingit kahtlust – sääsest on tehtud elevant. Üldse on anarhism korratuse sünonüümina üks enim väärkasutatud mõisteid ajakirjanduses ja räägib ei millestki muust kui kirjutajate endi ignorantsusest. Aga mitte sellest ei taha ma täna kirjutada.
Praeguse aja võtmeküsimus on, et mis saab pärast neoliberaalse maailmakorra lõppu. Eesti ühiskonda jälgides tundub, et kindlasti ei saa see olema radikaalne pööre vasakule. Pigem tundub, et kasiinosõltlaste ajastu ähvardab asenduda anonüümsete netinatside (internetinatside, internatside?) ajastuga. On ju kaks teemat, millega seoses netikommentaariumides artikli autorit raudselt vähemalt korra tappa ähvardatakse, rääkimata korduvatest üleskutsetest „füüsilisele noomimisele” – need on (maru)rahvusluse „kritiseerimine” ja geiõiguste kaitsmine. Väga paljud kommentaarid peaksid pigemini pälvima kapo tähelepanu kui paarkümmend punamusta anarhisti G8 tippkohtumisel, mille raames väga lihtsalt ja sageli ilma mõjuva põhjuseta võib sattuda politseifurgooni. Sõnavabaduse õilsa egiidi all õhutavad paljud kommentaaridest avalikult vaenu – kutsuvad üles kedagi peksma, tapma, seina äärde või vähemasti kinni panema.
Igikestev laulupidu
Paralleelselt netinatsismi levikuga laiendatakse riigis politsei õigusi, monumentaliseeritakse ajalugu, rahvuslust ja riiki ning ksenofoobsed ja rassistlikud loosungid koguvad populaarsust. Üha rohkem levib käsitlus kultuurist mitte kui sõltumatust kriitilisest institutsioonist, vaid kui igikestvast laulupeost, riigi ja rahva väärtushinnangute taastootmise propagandamasinast. Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamisel nähti kõvasti vaeva, et sellist käsitlust juurutada. Kusagil keskel saab see uusrahvuslik optimism ilusti netinatside „ideaalidega” kokku. Võib-olla ei ole tarvis selle mõttega üle pingutada, aga vägisi näivad need ettevalmistustena paremäärmusliku politseiriigi tekkeks.
Üsna hämmastav, et kaitsepolitsei pressiesindaja Andres Kahar peab vasakäärmuslust Euroopa kõige suuremaks probleemiks islamiäärmusluse järel, Eestis aga olevat kõige suurem probleem vene marurahvuslased. Oleks muidugi tore, kui Eestis ega Euroopas natsismi ei esineks, aga igaüks mõistab, et see ei ole nii. Kui tõepoolest on mingi radikaalne äärmus, mis Eestit tasakaalust välja lüüa ähvardab, siis tuleb see pigemini just paremast servast. Praegugi naudivad eesti marurahvuslased nii meedia kui ka rahva vaikivat (ja kohati sugugi mitte nii vaikivat) poolehoidu, mis süveneva majanduskriisi ja kasvava tööpuuduse tingimustes võib eskaleeruda veel ei tea milleks. Natsistlikud käsitlused perekonnast, riigist, rahvusest, rassist, õiglusest, verest, mullast ja millest iganes võivad korraga saavutada jälle suure populaarsuse, mida mingil hetkel ei peagi enam avalikult häbenema.
Andres Kasekamp näeb laupäevasele Päevalehele antud intervjuus paremäärmuslaste esiletõusu peamiseks takistuseks Eestis karismaatilise liidri puudumist. Jääb loota, et seda ei leitagi. Samas näivad paremäärmuslikud jõud pead tõstvat kogu Euroopas, iseäranis selle idaprovintsides. Seega võib meid vabalt ähvardada oht, et leiame ennast ühel heal päeval maailmast, kus kõik vihkavad kõiki teisi: alle gegen alle.
Globaliseerumise ainus tõsiselt positiivne tulemus seisneb selles, et saavutati teadlikkus maailmast kui ühest tervikust, kõlagu see nii banaalselt või lillelapselikult kui tahes. Globaalsust avatuse tähenduses (avatus maailmale, erinevuste vastastikune aktsepteerimine) tuleb säilitada kui midagi väärtuslikku, sest täielik enesesse tõmbumine, kultuuriline isolatsionism ja konservatiivsete väärtuste levik ühiskonnas on kõike muud kui produktiivne.
