Auto firmapoes, mõtlesin, midagi ikka peaks olema. Seal öeldi, et tõesti on olemas komplekt, kuhu kuuluvad parema ja vasaku poole porikumm ja neli klambrit. Ja maksab see kahest kummitükist ja neljast pisikesest lihtsast rauakobakast koosnev kaup kokku 29 eurot. Kui veel lasta see sealsamas kõik külge panna, tuleks summa kaugelt suurem, kui minusugune lihtlabane inimene päevas palka saab… Ja pealegi oli mul vaja ju ainult kaht klambrit, mitte nelja, ja kumm oli ju ka olemas.

Sel puhul meenus lugu jälle autoparandamisest. Tagatule klaas läks katki ja uut müüdi poodides ainult koos tule korpusega. Korpus on aga plastmassitükist „klaasist” keerulisem ja kallim ja selle tarbetu asja peab omastama, kui tahad auto korda saada. Nagu ka pakutakse hakata kahe mittevajaliku kummilapaka omanikuks, kui tahad kahte pisikest klambrikest.

See on täiesti huvitav, et meie üldiselt sotsialistlik ja roheline Brüsselist tulev euroregulatsioon muutub täiesti kapitalistlikuks, kui asi puudutab autosid, nende tegemist ja kasutamist. Siis on kõik nii, nagu on see kasulik suurkorporatsioonidele.

Pole kuulnud midagi selle kohta, et varuosamüüjat kohustataks kehtestama hinna igale autojubinale, mida muust massist eristada annab, ja seda ka müüma. Et saada poest just see, mida vaja, ja mitte omandada mittevajalikku. Pole kuulda ka seda, et autode projekteerijaid kohustataks piiratud ressursiga sõlmesid mitte ülearu kokku liitma, et saaks vahetada vaid selle jupi, mis läbi, ja mitte rohkem. Ometi oleks sellised nõuded tarbijasõbralikud ja puhas kergendus loodusele, sest äraviskamiseks läheb vähem asju. Küllap vist ka toota tuleks vähem, mis aga sugugi ei meeldi autotööstustele, kellest on saanud Prantsusmaa ja Saksamaa pühad lehmad.

Ise tehtud, hästi tehtud

Aga miks ei võiks Eesti eurobürokraadid selliseid ettepanekuid Brüsselis teha, meil ju oma autolobi puudub. Saame teada, mida Angela suuga Volkswagen selle peale ütleb. Küllap vastaks autofirmad ja nende esindused siin, et iga väikse jupi müümiseks oleks vaja teistsugust lao­poliitikat, mis teeks kauba kallimaks. Räägitaks tehnilisest progressist ja muudki ilusat. Et su raha kätte saada, ja küllap saavad ka.

Mida siis ikkagi porikummiga teha. Otsustasin lõigata vinkelrauast tüki, kopsida vähe kruustangide vahel, puurida ja keerata vint. Panna polt sisse ja kummilapakas ära kinnitada. Tund tegemist nädalavahetusel, mis kaheksanda klassi tööõpetuse tasemel.

Rootsi malli järgi sulaselge varimajandus, mis maksubaasi halvab ja rahvuslikku koguprodukti alla kisub. Aga hämmastama ei pane mitte see varimajandus, vaid õige asja turul puudumine. Et suures-laias Euroopas inimestel ei ole tööd, aga ikkagi ei saa sa osta seda asja, mida sul tarvis oleks. Defitsiit ei ole tegelikult kuhugi kadunud.

Varem samal teemal:
Argo Tuulik: Isa, miks ma selline lödinäpp olen? 31.10