Andri Arula: Vooglaiu maailm on must-valge. Kujutlege, et teie abikaasa, tütar, õde või ema vägistatakse. Kas ikka peate aborti mõrvaks?

Kas aborti võib pidada mõrvaks? „Kolmeraudses“ konservatiivsest katoliiklasest Varro Vooglaidu kuulates võis teooriaga mõrvast isegi nõusse jääda. Paraku koosneb Vooglaiu maailm vaid mustadest ja valgetest toonidest. Üldse meenutab konservatiivide suhtumine naiste vabadustesse ferengide mõttelaadi telesarjas Star Trek: „Kuidas nii, te lubate oma naistel riideid kanda ja päevaküsimustes kaasa rääkida!“

Statistika näitab, et naistevastase vägivald on Eestis olemas ka ilma hirmuäratavate pagulasteta. 2018. aastal registreeriti Eestis 580 seksuaalkuritegu, millest vägistamisi oli 212. Seksuaalkuritegude arv suurenes võrreldes varasema aastaga neli protsenti. Statistikas kajastuvad vaid need vägivallaaktid, mis on politseile teada. Kui suur on seksuaalkuritegude arv, mille puhul ohver ei ole politsei poole pöördunud, seda ei tea keegi. Teavitamisest loobumise põhjuseks on häbenemine, hirm muutuda naerualuseks või põlatuks, sest meeste maailmas öeldakse sageli: „Vägistatu on oma saatuses ise süüdi.”

Kujutlegem nüüd ette olukorda, kus teie abikaasa, tütar, õde või ema tuleb ühel õhtul verise ja läbipekstuna koju ning avaldab kohutava tõe: „Kari joobnud kaabakaid vägistas mu.”

Mees tahaks lurjuste üle mõista omakohut. Mõni hakkab muret uputama alkoholi. Mõni peab süüdlaseks ohvrit ja elab end vägivaldselt välja tema peal.

Mõne aja pärast teatab ohver, et pilastusest on sündimas ihuvili. Kas naisel ei ole sel juhul õigus otsustada, kuidas talitada edasi? Kas mees suudab jääda naise kõrvale ja olla vihkamisest ja vägivallast sündinud lapsele isaks? Või on siiski õigustatud kolmas, konservatiivide poolt mõrvaks nimetatud toiming?