Andrus Kivirähk: Värsket heina poliitikutele
Sel nädalal avalikkusele esitletud riigipidamise kava, mille töötas välja Eesti koostöö kogu, võibki võrrelda säärase heast südamest metsa viidud rammusa toidukraamiga. Sest valimised on tulemas, aga meie erakonnad näevad – vaimses mõttes – kaunikesti kidurad välja. Pole nagu suuri ideid, millega rahva ette minna, üksnes mõned õõnsad loosungid ja raha ümberjagamisele keskenduvad maksureformid. Aga on selge, et säärasest kribust-krabust enam ei piisa. Inimesed on rahulolematud ja kiruvad, sest ootavad lennukaid visioone ja julgeid lahendusi.
Nüüd tõidki head inimesed otse poliitikute „urgude” ette terve hulga häid ja läbi kaalutud ettepanekuid, mis aitaksid mutta kinni jäänud riigimasina jälle kiirteele lükata. Pole mingi häbiasi, et mõtted tulevad sedapuhku mitte parteikontoritest, vaid kodanikelt endilt. Riik on meil ju ühine ja selle hea käekäigu eest peaksime kõik hoolitsema. Kui riiki valitsema edutatud seltskonnal on energia otsa saanud ja pea tühi, tuleb neile appi minna.
Ega riigipidamise kava autorid kadedad ole. Nii nagu näljaselt metsarahvalt ei küsita heina eest tasu, võib ka iga erakond ja poliitik lahkelt toodud moonast endale meelepärased palad välja valida ja oma valimisprogrammi tassida. Ning pärast valimisi loomulikult ka ellu viia, sest pole ju mõtet võimule pürgida lihtsalt selleks, et uhkes kabinetis mõnuleda ja selfie’sid teha. Õiges poliitikus peaks lõõmama paras ports piitsutavat auahnust. Ta peaks unistama sellest, et tulevikus meenutatakse teda kui „meest, kes tuli ja tegi” või kui „Eesti oma raudset leedit”. Tema auahnust ei peaks rahuldama lause „pikima staažiga peaminister, kehastunud rahu ja stabiilsus”, vaid pigem „särav komeet poliitikataevas, kes andis riigi arengule enneolematu hoo”. Sääraseks poliitikuks saada pole sugugi keeruline, kui võtta oma südameasjaks riigipidamise kava korraldamine selle kõigis punktides.
Paraku, erinevalt metsarahvast, kes igasuguse valehäbita pruugib metsa toodud söögipoolist, suhtuvad mõned Eesti poliitikud väljastpoolt „süsteemi” tulnud abisse suure kahtlusega. Piilutakse valvsalt ukse vahelt, kuid lahkelt pakutud värske kraami asemel mälutakse ikka mullust puukoort. Riigimehelikkust nõudvatele reformidele eelistatakse Oru Pearu kombel kõrtsi sakstekambris oma pisikest rehnuti pidamist ja naabrimehe kiusamist: kui Andres tuleb soo kuivatamise plaaniga, hakatakse tema abistamise asemel hoopis suure mõnuga protsessima ja hautakse välja enda meelest nii kavalaid krutskeid.
