Sarnast stiili viljeleb ka värske ERRi nõukogu esimees Rein Veidemann, kes nimetas sisuliselt teravaid küsimusi Aktuaalselt Kaameralt „inimeste ründamiseks eetris“. Sellele, et riigi ühe usaldusväärseima ja vaadatuma saate kogenud juhid on hea vaistuga ajakirjanikud, mitte etlev ekraanitäide, Veidemann võib-olla ei mõelnud.

Nõustuda võib aga Veidemanniga ühes asjas: nii Jüri Ratasele kui Eesti ühiskonnale on kasulik, kui ERRis ja meedias oleks rohkem hard talki.

Kus meie hard talk on?

Vaadakem esiteks meie meediamaastikule otsa — kui AK mõistlikult teravad, aga üürikesed intervjuud välja jätta, on meediamaastiku karmimateks nurkadeks Postimehe päevaintervjuud ning Mihkel Raua „Kolmeraudne“, aeg-ajalt ka Ringvaade. Põhjalikku tööd teevad ka raadiod, eriti Vikerraadio, ent ehk rohkem grupivestluse formaadis.

ERRi „Foorum“ ei võimalda formaadi tõttu kedagi rahulikult küsitleda või intervjueerida ning „Suud puhtaks“ on oma eelkäijast küll olulisel määral õnnestunum, kuid mõeldud esindama pigem vaatenurkade rohkust. Eesti meediakultuur ei paista järjepidevalt küsimuste küsimist soosivat. Enamikus saadetest saavad külalised ilma tagajärgedeta oma vastust valida, seda isegi valimisdebattides.

Seega tundub mulle järjepideva poliitikavaatlejana, et vähemalt üks, kui mitte rohkem tugeva uurimistiimiga ühiskondlikku arutelusaadet on Eesti meediamaastikult puudu ning väärib investeeringut. Ent miks?

Rääkigem karmide vastastega ja tõestagem keerulist

Kui soovime kedagi — sõpru, teise erakonna toetajaid või tervet ühiskonda — milleski veenda, peame rääkima mitte meie järgijate, vaid skeptikutega. Ka parimad argumendid ei veena ümber kõiki, küll aga ehk mõistliku enamuse. Selleks on vaja leida üles võimalused õiges kohas ja hetkel rääkimisvõimalus saada ning teha seda hästi — võtta väljakutse vastu.

Veel kahtlejaid veenda proovides pole meil mõistlik kasutada ka meile kõige mugavamaid argumente, vaid võtta vaevaks vaielda selgeks just piiri peal olevad mõtted – need, milles mõlemad pooled kahtlevad. Näiteks pole mõistlik tugineda alkoholipiirangute üle arutledes ilmselgele argumendile alkoholi kahjulikkusest, vaid võtta ette küsimus, kas alkoholi ületarbimine on väikse, aga nähtava, vähemuse või suure ja kogu aeg veidi purjus enamuse probleem.

Poliitikas tegeletakse veenmisega eelkõige meedia abil. Vaid omavahel vaieldes kiputakse ebamugavaid teemasid vältima. Näiteks millal viimati olete kuulnud viimaste koalitsioonide erakondi vaidlemas põlevkivi keskkonnakahjude üle? Või millal pidas mõni erakond omaalgatuslikult arutelu korruptsioonijuhtumite vähendamise kohta enda, mitte teistes erakondades?

Ei, parimad ja kriitilisemad küsimused tulevad meediast ning häid valimistulemusi otsivale poliitikutele on kasulik selliseid võimalusi otsida ning neid hästi ära kasutada või vähemalt mitte teha asja hullemaks. Kuigi mõnikord võib olla võimalik ebamugavaid küsimusi vältida, kipuvad need hiljem siiski järele jõudma, nagu äsja jõudis kapo abilinnapea Sarapuule.

Eriti karmidele küsimustele hästi vastamine jääb ka inimestele meelde, sisukad konfliktid tekitavad eredaid muljeid ja sööbivad mällu paremini. Just sellised hetked ja võimalused on näiteks osa Jürgen Ligi või Kadri Simsoni populaarsusest, Savisaargi oli tuntud (kuigi sageli demagoogiasse laskuv) keeruline vastane.

Ka näiteks Mart Helme vastab sageli keerulisematele küsimustele hästi, kuigi EKRE tervikuna kasutab vaid enda tulisematele pooldajatele meelepäraseid mõtteid ja kanaleid ning seega tõukab ühiskonna enamust veel eemale. Konfliktsus iseenesest muidugi sisu ei taga — kellegi idioodiks või vasak-marksist-feminist-lubehelbekeseks sildistamises pole midagi kiiduväärt.

Prohmakad ja pikk vaade vajavad arutelu

Sisukad intervjuud ning heas mõttes nõudlikud küsimused ei ole kasulikud vaid headele esinejatele, vaid ka ühiskonnale tervikuna. Sotsiaalmeedia võidukäik, lugejate langev tähelepanuvõime ning meedia rahastusmudeli süvenev vindumine ei ole viimastel aastatel sisulist arutelu soodustanud. Samas vajavad nii Eesti pikaajalised väljakutsed — nt vajadus ennetava tervishoiusüsteemi järele — või kahetsusväärsed prohmakad — korruptsioon — kogu ühiskonna tähelepanu ja seega nende prime time’il sisukat ette võtmist.

Samaaegselt toob ühiskonnas oluliste teemade ja probleemide vältimine kaasa pettumuse. Politoloogid on viimast paremäärmusluse ja populismi lainet lääneriikides tõlgendanud kui kõrvalejäetuse või isolatsiooni probleemi — on suur hulk valijaid, kelle mured jäävad õigel ajal kuulamata. Kuigi kõikidele muredele pole alati võimalik reageerida, on nende tõsiselt võtmine ja nendest rääkimine esimene õige samm suurema protestilaine või lõhestumise vältimiseks. Nt Eestis paistab selline lõhe eksisteerivat pigem „sotsiaalmajanduslike kaotajate“ hulgas, kelle muresid „jõukus-enne“ koalitsioonid eiranud on.

Kamp häid rääkijaid või sisu

Väitlejana kohtan aeg-ajalt arvamusi, et me ei peaks hindama ühiskondlikke argumente või juhte nende argumenteerituse järgi, sest nii saame vaid kamba häid rääkijaid, populiste, mitte sisukaid suurmehi ja -naisi. Ehk ei vaja me siis ka veel üht vastuseid nõudvat saadet? Minu arvates aitab vahetu kontekst (nt saade) tühja rääkimist pigem paljastada ning hinnata saame vaid sel hetkel kõlavaid parimaid argumente, mitte teoreetilist võimalust, et keegi on kuskil salaja parem.

Seega, olgugi et meediamaastikul on ka palju totraid või ideoloogiliselt pimedaid küsimusi, vajame häid küsimusi ja rohkem hard talki. Ning Jüri Ratasel tasub Vikerraadio ajakirjanike küsimustele vastata heas usus, seda tema enda populaarsuse kui ka lugejate ja ühiskonna õiguste huvides. Meil on kasulik ühiskonna muredest ja kuulamata probleemidest ausalt ja põhjalikult rääkida.

Ehk lohutab kedagi teadmine, et oskused hästi suhelda, argumenteerida ja põhjendada on õpitavad ja harjutatavad. Võimalused leida selleks parem areen on aga meediakanalite ja nende lugejate nõudluse kätes.