Võib-olla tuleneb ebamugavus sellest, et me räägime seda Eesti ja eestlaste kohta kui millestki tähelepanuväärsest, ise päris selgelt tajumata taolise identiteedi tähendusi ja fiktiivsust (samas, milline identiteet pole petlik?). Võib-olla aga lihtsalt sellepärast, et see pole tõsi: me pole uued, pax technologica seisab kollektiivses kujutlusvõimes väga selgelt meessoo esindajana ning iga moodsa tehnilise lahenduse algorütmid baseeruvad juba eksisteerivatel võimustruktuuridel, mida kogeme sooti erinevalt.

Dr. Nicole Shepardii arutleb oma Big Data ja jälgimispoliitika üle arutlevas artiklis neutraalseks peetava digiühiskonna toimimismehhanismide diskrimineeriva mõju ning tagajärgede üle erinevast soost, rassist, rahvusest ja sotsiaalsest klassist inimeste jaoks. Ta tsiteerib muuhulgas Leo Manovichi, kes näeb meie ühiskondades kolme uut rühma inimesi: „Need, kes tekitavad andmeid (teadlikult ja jättes digitaalseid jälgi), need, kellel on nende andmete kogumiseks vahendeid ja võimu ning need, kellel on andmete analüüsiks kogemusi ja võimu. Esimesse gruppi kuuluvad praktiliselt kõik, kes kasutavad veebi või mobiiltelefone; teine grupp on tunduvalt väiksem; ja kolmas grupp veel väiksem".

Kõlab tuttavalt. Kui kontroll minu, sinu, meie isiklike andmete üle ei ole meie kätes - ja ta enam pole seda -, siis pole meil ka mingit kontrolli meid paratamatult eesootava sotsiaalse transformatsiooni sisu, vormi ja loomuse üle. Nii me olemegi ikka ja jälle sunnitud kordama vanadel võimusuhetel baseeruvat maailma. Ainult vorm ja viis on uus, kuid mitte sisu ehk mida teeme ja mille jaoks. Head uut ilma pole olemas.

Igapäevane veebi kasutamine ei taga võrdsust

Terves maailmas saab võrreldes meestega ligi 200 miljonit vähem naisi lubada endale ligipääsu internetti ja muule digitehnikale.iii Euroopas on need arvud võrdsemad ja tõuseb 15-24 aastaste eagrupi seas väga kõrgele: 92% naisi ja 93% mehi 28 liikmesriigis kasutab internetti iga päev. Eestis on see arv lausa 97%iv. Meie näitajad on Euroopa keskmisest kõrgemad ka digitaalsete oskuste puhul: 81% noortest naistest ja 73% noortest meestest (16-19 aastased) omavad keskmisest suuremaid oskusi (Euroopas vastavalt 55% ja 59%).

Kui me aga vaatame seda, kes loovad, disainivad, arendavad, analüüsivad infotehnoloogiat ja sotsiaalmeediat, ning lõikavad sealt nii sotsiaalset kui majanduspoliitilist kasu, on sooline ebavõrdsus lausa peadpööritav: 8 miljonist IT-valla töötajast terves EL-is on vaid 17% naised. Selle väikese protsendi esindajaid on kergem leida asutustest, kus on suurem arv naisspetsialiste juba tööl. Näitaja, mis omakorda viitab sellele, et naiste IT-alale sisenemine ja sinna jäämine sõltub eesolevate naiste kriitilisest massist. Üheks põhjuseks meeste seksistlikul eelarvamusel põhinev soovimatus töötada naisülemuse käe all, eriti tehnilistel aladel.

Seega, naiskasutajate suur arv ei tähenda, et see tagaks meie majandusliku, poliitilise või ühiskondliku mõjuvõimu suurenemist. Pilt muutub kardinaalselt (ja sarnasemaks levinud soopõhistele eelarvamustele tehniliste oskuste suhtes), kui kasutajad ise oma digitaalseid oskusi hindavad: vaid 60% eestlannadest võrreldes 75% eesti meestega hindab oma digitaalseid oskusi kõrgeltv. Polegi niivõrd oluline see, kas naised alahindavad oma oskusi või on hoopis mehed need, kes ennast süstemaatiliselt ülehindavad. Tegemist on sajandite pikkuse ühe soo oskuste alavääristamise ja teise ülistamise oodatava tagajärjega: piisavalt tihti korratud vale saab tõeks nii sisemiselt kui ka väliselt. Mis aga veel olulisem, keskkonna tingimuste muutustel pole meie psühholoogiale suuremat mõju, kui seda endale ei teadvustata ja sellega ei tegeleta. Tõestuseks see, et lisaks vähestele juba töötavatele naisekspertidele leidub terves Euroopas vaid neli riiki, kus teismelised tüdrukud näitavad üles huvi tulevikus IT-alal töötamise vastu. Bulgaarias, Eestis, Maltal ja Rumeenias teevad seda kõigest 1%-3% tüdrukutestvi.

Ja see siin on oluline mõttekoht. Isegi Eestis, kus meil on uus naeratav, otse tulevikus istuv digitaalne identiteet, sellele suunatud pea kõik riikliku poliitika hobused, ei hõlma see kuvand naisi aktiivsete subjektina, ainult passiivsete tarbijatena. Mismoodi erineb taoline suhtumine ükskõik millisest varasemast Eestit vallanud tulevikuvisioonist ja selle elluviimiseks kasutatud mõttesüsteemidest?

Virtuaalmaailma turvalisuse müüt

On märkimisväärne, et keset Big Data ajastut on meil väga vähe konkreetseid andmeid soopõhise kübervägivalla kohta. Ametlike ja avalike süstemaatiliste andmete puudumine raskendab ilmselgelt selle vägivallatüübi märkamist, täpset diagnoosi ja analüüsi, mis omakorda jätab mulje, nagu oleks internetis asetleidev naiste vastane vägivald pigem üksikjuhtumite pärusmaavii. Pealegi on enda eest seisvad ohvrid väga kergesti kahtluse alla seatavadviii. Kübervägivalla ohvritel pole näha sinikaid ega luumurde, kuid tegelikkuses on see veebivälise vägivalla jätk ja mõju ohvri elule ränk. Kui mehed kogevad tõenäolisemalt „leebemat" küberahistamist nagu sõimamine ja laim, siis küberahistamise raskemate vormide nagu vägistamis- ja tapmisähvardusi, nn kättemaksuporno, soopõhiste solvangute ja kiusamiste jne ohvriteks on just naisedix.

Väärkohtlemine on teadlik ja sagedasti esinev, mis sunnib naisi enesekaitseks piirama oma eneseväljendusvabandust ehk osalemist oma arvamusega avalikus ruumis toimuvatel arutlustelx. Meile suunatud väljakannatamatud sõnad, teod, nähtused tunduvad lõpuks tavapärastena ja paratamatutena, mille vastu soovitatakse „kasvatada paks nahk"xi.

See on skandaalne ja ometi ei üllata, et abi otsitakse mujalt ja mitte õigussüsteemist. ELi tasandil ei ole naiste- ja tüdrukutevastase kübervägivalla mõistet tänini täielikult välja kujundatud ega sellevastaseid õigusakte vastu võetud. See tõestab taas, et soopõhist vägivalda ei peeta meie süsteemi, meie vabadust, turvalisust ja põhiväärtusi ründavaks vägivallaks, nagu näiteks toimub riigiasutuste ja ettevõttete vastu suunatud küberrünnakute puhul. Kuigi esimene on igapäevasem ja tunduvalt sagedasem nähtus, mis peaks ta tõstma koheselt avalikuks poliitiliseks küsimuseks. Kuid see pole nii. Mida räägib selline suhtumine meie süsteemist, meie kuvandist? Millises skisofreenilises seisundis oleme nõus töötama sellise kuvandi heaks, seda kaitsma ja õigustama?

Tegemist on kollektiivse tööga. Kõigel ja kõigil on kuvandi loomisel tähtsus. Lisaks eelpool mainitule ka see, millest ei räägita, mida ei peeta oluliseks, millest vaadatakse järjepidevalt mööda. See on tähtis, sest samamoodi nagu meie kuvand meid kujundab, võib see meid ka hävitada.

Täna on naistevastase vägivalla vastu võitlemise päev.

i M. Aavik, Eesti rahvas, me peame solvuma! - Postimees 21. IX 2018

ii N. Shepard, Big Data and Sexual Surveillance - APC 2016 (https://www.apc.org/en/pubs/big-data-and-sexual-surveillance)

iii International Telecommunication Union - (https://www.itu.int/en/ITU-D/Statistics/Pages/stat/default.aspx)

iv EIGE (European Institute for Gender Equality) - (https://eige.europa.eu/rdc/eige-publications/gender-equality-and-digitalisation-european-union)

v OECD PISA ICT Familiarity, 2015.

vi EIGE - (https://eige.europa.eu/rdc/eige-publications/gender-equality-and-digitalisation-european-union)

vii D. Mihkels, Näitlejanna ristiretk. Anonüümne mõnitamine läks Perekooli „kägudele" kalliks maksma -(http://epl.delfi.ee/news/eesti/naitlejanna-ristiretk-anonuumne-monitamine-laks-perekooli-kagudele-kalliks-maksma?id=83856517)

viii G. Beltadze, Korolev osutus samuti laimajaks - (https://leht.postimees.ee/6426483/korolev-osutus-samuti-laimajaks)

ix EIGE, Naiste- ja tüdrukutevastane kübervägivald -(file:///C:/Users/Ana/AppData/Local/Temp/ti_pubpdf_mh0417543etn_pdfweb_20171026164001.pdf)

x EIGE, Digital Agenda - (https://eige.europa.eu/gender-mainstreaming/policy-areas/digital-agenda)

xi G. Palgi uurimustöö naisajakirjanike ahistamiskogemustest - (https://novaator.err.ee/866402/kas-uhiskonna-valvekoera-peale-voib-pohjendamatult-haukuda-ja-uriseda)