Olukorra muutis erakordseks asjaolu, et Putin pole kogu oma 1999. aastal alanud karjääri vältel debattidest osa võtnud. Muidugi, väitluseks sai seda nimetada üksnes tinglikult, sest kõik toimus üleriigilise pressikonverentsi formaadis. Üks küsimus – üks vastus. Seejuures ei mõelnud Sobtšak ise oma küsimust välja, vaid esitas Putinile küsimuse, millest kirjutas oma blogis tuntud Vene opositsionäär Aleksei Navalnõi. Navalnõi palus mõnel ajakirjanikul küsida, miks Putin kardab teda valimistele lasta. Praegu on ametlik põhjendus Navalnõi kehtiv kriminaalkaristus, ent hiljuti tunnistas Euroopa inimõiguste kohus selle otsuse lubamatuks.

Navalnõi on Putinile Saakašvili

Sobtšaki küsimusele vastanud Putin ei maininud Navalnõid kordagi nimepidi. „See, kellest te räägite,” teatas ta, „on Saakašvili, ainult et vene variandis.” Gruusia eelmine president, keda tema toetajad praegu jõuliselt kaitsevad, on Putini jaoks Maidani, riigipöörde ja valitsuse nõrkuse sümbol. Just nõrk võim on õudus mitte ainult Putini, vaid ka enamiku venemaalaste jaoks.

Mingi loogika siin on. Selleks et olla tugev, peab võim ette vaatama. Putin kuulutaski: „Venemaa peab pürgima tulevikku.” Aga kuidas sa saad plaane teha, kui sa ei tea isegi seda, mis saab sinuga pärast järgmisi valimisi? Muidugi muutuvad valimised nõnda küll kõigest imitatsiooniks, ent parem juba imitatsioon kui Maidan. Kinnitust leiavad ka praeguse riigiduuma spiikri Vjatšeslav Volodini sõnad: „On Putin, on Venemaa. Pole Putinit – pole Venemaad.”