Arto Aas: Omavalitsusreform – pikk samm tugevamate omavalitsusteni
Vaevalt on palju inimesi, kes usuks, et viimase paarikümne aastaga on linnastumine Eestis vähenenud. Statistiliselt on see ometi tõsi. 1990.aastal elas linnades 71,2%, 2014.aastal ainult 67,6 protsenti eestimaalastest. Võrreldes Eestiga on linnastumine kasvanud ka meile eeskujuks olevates Põhjamaades ja teistes arenenud riikides. Kas maainimeste massiline kolimine pealinna on osutunud müüdiks?
Reaalsus on muidugi mitmekihilisem ja tegelikult on inimeste koondumine Tallinna ja Tartu ümbrusse kahtlemata tõsi. (Valg)linnastumine ja elanikkonna vananemine on arenenud lääneriikidele omane trend. Õige tegutsemise korral suudame neid demograafilisi muutusi tasakaalustada, aga nende protsesside vägivaldne või täielik ümberpööramine pole demokraatlikus riigis ilmselt võimalik. Kindlasti ei saa aga vaadata mööda faktist, et kui paljud omavalitsused on kaotanud suure osa oma elanikkonnast ja tulubaasist, püsib omavalitsuste enda struktuur aastakümneid muutumatuna. Praegune olukord ei rahulda kedagi, samas ollakse ka muutuste osas siiani arglikud. Mida siis teha?
Kehtiv koalitsioonilepe ütleb, et omavalitsusreformi eesmärk on hästi toimivad ja võimekad kohalikud omavalitsused. Omavalitsusreform peab tõstma maapiirkondade konkurentsivõimet, muutma omavalitsused tugevamaks, et nad suudaksid pakkuda oma elanikele kvaliteetsemaid teenuseid. Omavalitsuste roll ja iseseisvus kohaliku elu korraldamisel peab suurenema. Ainult tugev omavalitsus suudab reaalselt tasakaalustada keskvõimu ja kaitsta kohalike elanike huve. Kohaliku esindusdemokraatia tugevdamine on samuti reformi üks olulisi eesmärke.
Üksnes riik
Eestis on liiga palju omavalitsusi, kelle toimetulek sõltub täielikult riigipoolsest abist. Riigi tasandusfondi maksed moodustavad nendes valdades üle kolmandiku eelarvetuludest. Meil on omavalitsusi, kes pole 11 aasta jooksul saanud ühtegi Euroopa Liidu fondide investeeringut. Neil puudub sisuline võimekus kirjutada projektitaotlusi, rääkimata võimalusest tagada vajalik omafinantseering. Nende eelarve ja teenuspiirkonna väiksus ei võimalda palgata nõutava erialaharidusega spetsialiste, olgu selleks siis finantsist või lastekaitseametnik. Olematut konkurentsi kohalikel valimistel kirjeldatakse demokraatia hangumisega. Sellises olukorras on kohaliku autonoomia põhimõte pelgalt pettekujutelm, mitte reaalsus. See peab muutuma.
Reformi ettevalmistav ekspertkogu on kirjeldanud tulevase omavalitsuse tuumikvõimekusi ja peamisi ülesanded, mida peab suutma täita iga linn ja vald. Need sisaldavad juriidilist pädevust, finantsjuhtimise võimekust, arendustööd, planeerimist, ehituse ja keskkonnavaldkonna pädevust. Täpselt samuti peab omavalitsus olema võimeline iseseisvalt korraldama haridus- ja noorsootööd, sotsiaalvaldkonda ja kommunaalmajandust. On selge, et nende ülesannete täitmine kaasaegsel ja kvaliteetsel moel eeldab kompetentseid spetsialiste ning piisavalt suurt kliendi- ja tulubaasi.
Omavalitsuste liitmine ja piiride muutmine ei ole reformi eesmärk. Küll aga võib see paljudel juhtudel saada möödapääsmatuks vahendiks omavalitsuste võimekuse tõstmisel. Meil on piisavalt praktilist kogemust ja eksperthinnanguid, mis lubab väita, et ühinenud omavalitsused on tugevamad kui nad oleksid eraldiseisvalt. Ühinenud omavalitsustes on tõusnud investeerimissuutlikkus, paranenud on ametkonna professionaalsus ja teenuste kvaliteet. Eestis omavalitsused on ja jäävad omanäolisteks, keegi ei üritagi neid jõu ja joonlauaga ühesugusteks vormida. Küll aga peab omavalitsuste võimekuste taset ühtlustama, sest ainult siis on võimalik rääkida omavalitsuste rolli tõstmisest ja rahastamismudeli muutmisest.
Demokraatlik juhtimismudel
Mõeldud on ka kaasamise ja demokraatliku juhtimismudeli arendamisele. Vallavõimu kaugenemise vältimiseks on omavalitsustel võimalik luua osavallad ja moodustada kohalikud halduskogud ning samuti säilitatakse kohalikud teenuspunktid. Tugevamates omavalitsustes on paremad võimalused toetada külaliikumist ja kohalikke algatusi.
Reformi käigus otsitakse ka võimalusi, kuidas parandada omavalitsuste omavahelist koostööd, seda nii ühisasutuste kui omavalitsusliitude kaudu, nii oma maakonna piires kui laiemalt. Valitsus on valmis teatud funktsioone (nt ühistranspordi korraldus) omavalitsustele ka üle andma, kui selle käigus teenuste kvaliteet ei kannata. Täpselt samamoodi võib valitsus vähendada omavalitsustele suunatud eelarveraha sihtotstarbelisust ja suurendada seeläbi omavalitsuste finantsvabadust. See kõik tähendab omavalitsuste suuremat usaldamist, mis on selle reformi üks positiivsemaid arengusuundi.
Reformi ajakava järgi on omavalitsustel veel kaks aastat aega liituda omaalgatuslikult. Riik toetab vabatahtlikku liitumist senisest kaks korda suurema ühinemispreemiaga. Samuti tagatakse protsesside sujuvaks läbiviimiseks igakülgne nõustamine. Omaalgatuslik ühinemine on vaieldamatult kõige valutum ja sujuvam tee, aga senised kogemused näitavad, et ühel hetkel peab valitsus ikkagi juhtohjad enda kätte haarama. See hetk saabub peale 2017.aasta kohalikke valimisi. Aeg on tegutsema hakata.
