Artur Talvik: tööinspektsiooni ja minister Ossinovski tegevus on abitu ja hääbuva Eesti karje

Eesti on asunud kordama vanade heaoluühiskondade kõige rämedamaid vigu. Sotsiaal- ja majanduspoliitika põhieesmärgiks on saamas poliitikute ülepaisutatud lubaduste kinni maksmine, mis tapab algatusvõime ja loova vaimu. Iga uus „õnnesüst“ tekitab aina suurema sõltuvuse ja nii jookseb kogu demokraatlik süsteem umbe, sest raha ei tule „seina seest“.

Sel nädalal otsustas tööinspektsioon, et pärast ligi kahte kümnendit, mil lapsed suvisel ajal lehemüügist omale taskuraha on teeninud, tuleb jõuliselt reageerida ja algatada meediaväljaande vastu väärteomenetlus. Tervise- ja tööminister Ossinovski sekkus teemasse lausa isiklikult ja püüdis luua ettekujutust justkui oleks see laste jaoks peaaegu sunnitöö.

Ilmselt ei vaidle keegi vastu, et alaealisi, kes veel ei oma täielikku otsustusvõimet, on töösuhetes tarvis kaitsta. Eeskätt on see vajalik, et igasugused petturid ja ekspluataatorid ei saaks lapstööjõu kasutamisega ebaeetiliselt rikastuda. Selleks on aga ka kehtivas töölepingu seaduses mitu piirangut.

Kedagi pole orjastatud

Lehelaste lugu on märksa keerulisem. Meediagrupid ei ole ju kedagi orjastanud. Ettevõte andis lastele lehed, jagas müügiga seonduvaid juhtnööre ning andis ka brändiriided. Laste tegevus oli nende vanemate kontrolli all ning laps ei olnud sugugi kohustatud end ribadeks töötama. Mõnes mõttes on see ise hakkamasaava kodaniku tõeline kool – noor inimene õpib suhtlema ja leiutama parimaid viise, kuidas püstitatud eesmärki saavutada, ilma, et iga sekund mõni suur isake tema tegevusse sekkuks.

Valitsuskoalitsioon ei räägi Eesti ettevõtete kasvukeskkonna parandamisest, mis peaks loomulikul teel maksulaekumisi suurendama, vaid žongleeritakse maksutõusudega. IRL-i uus rahandusministri kandidaat suutis juba pakkuda alternatiivina käibemaksutõusu. Prioriteet ei ole aidata kaasa uue vaimse ja materiaalse väärtuse loomisele, vaid noppida erasektori põldudelt veel mõned köögiviljad, ning visata need hooletult lahjasse riigisuppi.

See mõttesuund on põhimõtteliselt vale. Otsustajad ei näe, et uue tööstusrevolutsiooni saabudes päästab vaid riskialdis ettevõtlikkus Eesti krahhist.

Pange tähele, töö automatiseerimine juba hiilib ukse kõrval. Tanklates, söögikohtades ja kauplustes koondatakse inimesi ning pannakse asemele iseteeninduskassad. Uber võtab ära harjumuspärase töö paljudelt taksojuhtidelt. Sel aastal muutus täisautomaatseks kolm ilmajaama, ja 11 meteoroloogiajaama töötajat said koondamisteate. Katsetustel on isesõitvad sõidukid, mis ähvardavad võtta ära töö miljonitelt inimestelt üle maailma. Näiteid võib tuua lõpmatult palju.

Õpetame ise hakkama saamist'

Selleks, et olla tuleviku väljakutseteks valmis, ei jää meil üle muud, kui peame õpetama oma lastele ise hakkamasaamist, kuidas leida ning rakendada parimaid ideid enda ja ühiskonna heaks. Lastele tuleb õpetada pidevat valmidust enda teadmiste ja oskuste täiendamiseks ja oskust teistega koostööd teha. Noortel peab olema võimalus teha tööd paindlikumalt erinevates valdkondades. Vananev ühiskond ja töökäte puudus tähendab, et noorte kaasamine tööturule ei tohi olla jäigalt takistatud.

Kakskümmend aastat peetud lehelapse amet on üks eredamaid näiteid, kuidas ise hakkama saava kodaniku vaimu saab arendada.

Jah, see ei tule kergelt. Ise hakkama saav ja ettevõtlik ühiskond tugineb sellele, et inimestele antakse rohkem vabadusi ning lubatakse võtta ka teatud riske. Sotsiaalse turvavõrguta ei saa, aga mis siis, kui enamus jääb sellesse kinni ja keskendub suuremate hüvede nõudmisele? On raske uskuda, et selle tulemusel me müüme maailmale rohkem uuenduslikke tooteid ja teenuseid ning suudame oma hädist keskmist palka natukenegi tõsta.

See ei tähenda ainult seda, et kulutused hakkavad üle jõu käima ja saabub rahanduskriis. See tähendab ka, et „õnnesüstidest“ sõltuv ühiskond läheb koheselt tasakaalust välja, kui poliitikud enam ei suuda raha „seina seest“ välja võtta ja laiali jagada. See hetk pole meil mägede taga ning mitmel pool maailmas on see juba ka saabunud. See võib põhjustada tohutut konfliktsust ja isegi revolutsioonilise olukorra, mida me ju ei soovi.

Tööinspektsioon ja minister Ossinovski ei ole mõistnud, et lehelaste lugu pole lihtsalt üks tööõiguslik kaasus. Konkreetselt on nende tegevus abitu ja hääbuva Eesti karje, mis vastandub ettevõtlikule ja ise hakkamasaavale Eestile, kus nutikat tööd ja enesearendamist igati toetatakse. Formaal-juriidiliselt on võimalik alati millestki kinni võtta. Küsimus on selles, kas see on kohane, vajalik ja proportsionaalne.

Nagu märkis Soome mõtleja Jari Ehrnrooth, me vajame mitte heaoluühiskonda, vaid heaeluühiskonda. Esimene lihtsalt nõuab, et keegi tooks õnne õuele. Teine oskab näha vaeva, et elu oleks mõtestatud ja hea.