AUTORIKÜLG | Anna Teele Orav: see lummav vabasurmasõit

Arutud möödasõidud, kihutamine, läbi akna keskmise sõrme näitamine, üksinda autos röökimine on saanud Eesti liikluskultuuri täiesti tavaliseks osaks.

Mulle meeldib autoga sõita. Öösiti, linnas. Tühjadel tänavatel, fooris vilkuvate kollaste tuledega. Mulle meeldis ka üheksa-aastasena oma onupoegadega arvuti taga kobaras GTA San Andreast mängida. Vaheldumisi minu teise toonase lemmikmängu, SIMS ühega. Soojadel suvepäevadel, vanaema teise korruse toas, silmad keerdus peas.

See oli adrenaliin, virtuaalne adrenaliin. Aga küllap ma juba siis teadsin, et sõidan ka ise ühel päeval autoga. Või isegi kihutan, arvestades liikluskultuuri, mida see arvutimäng oli mulle õpetanud. Sest mulle meeldis kihutada.

Teine lapsepõlvemälestus viib mind päeva, kui me onupoegadega ratsutama läksime, aga järsku hakkas äikest lööma. Hobused perutasid, me pidime oma ratsaprojekti katki jätma ning ratastega läbi paduvihma koju tagasi kimama. Vihma kallas, äike müristas ja me sõitsime nii kiiresti, kui saime. Tõeline üheksa-aastase unistus.

Öeldakse, et paljud asjad, nii head kui ka halvad, saavad alguse lapsepõlvest. Võimalik, et ka kihutamisvajadus. Need for speed, nagu kiiruseületamist sotsiaalmeedias romantiseeritakse.