BARBI PILVRE: Töö ja inimväärikus
Töövõtjate ja tööandjate suhted, ühiskonda koos hoidev karkass, sai läinud aastal uue vormistuse. Jõustus uus töölepinguseadus, mis väidetavalt muutis tööturu paindlikumaks ehk võimaldas tööandjatel üleliigsest tööjõust valutumalt vabaneda ja kuivatas kokku töötajate kaitse.
Seaduse fooniks oli veidras nihkes diskussioon solidaarsusest. Maailmas levinud tähendusest erinevalt peeti selles solidaarsuse all silmas töötajate valmisolekut palga langetamiseks, sest tööandjail on keeruline aeg. Mitte et tuleks olla nende poolel, kel on põhimõtteliselt nõrgem positsioon – nagu on euroopalik arusaam sellest mõistest. Tasub meenutada, et veel mõni aasta tagasi peeti solidaarsust üldse illusiooniks ja meie kultuuriruumis vaid luuseritele vajalikuks (vt TÜ eetikakeskuse filosoof Kadri Simm EE Areen 14.06.06 ja siinkirjutaja EE Areen 27.02.09).
Palga langetamise idaeuroopalik kergus eristab meid endiselt naabermaadest ja selle üle võivad muidugi rõõmustada need, kes peavad põhiliseks, et majandusmehhanism toimiks. Näiteks ei varjagi oma positsiooni Äripäev, kes esindab ettevõtjate huve, vahendades Eesti konjunktuuriinstituudi direktori Marje Josingu selgitusi, et Eesti kolmanda kvartali keskmise brutopalga langus 5,9% on Euroopa kontekstis suur ja selle taga on paljuski Põhjamaadest nõrgemad ametiühingud ja toimiv turumajandus (ÄP 26.11).
Kas peaks hurraa hüüdma? Või kes peaks hurraa hüüdma? Igatahes mitte Eesti töövõtjad.
Eduideoloogiast läbi imbunud
Keskmine Eesti töövõtja on eduideoloogiast indoktrineeritud ega anna endale aru oma tegelikust positsioonist tööturul. Iga ehitusmarketi kassapoiss käib ringi, ehitusettevõtja marssalikepike paunas, ja mõtleb omaniku seatud raamides. Keskmine palgasaaja pooldab parempoolseid valikuid, sest talle on kuskilt meelde jäänud, et need on õiged. Kui räägid töötajate õigustest, oled „endine”, punane või luuser.
Ka teiste maade töövõtjatega puudub Eesti palgasaajal solidaarsus. Kui Finnairi piloodid mõni aeg tagasi streikisid, oli Eesti avalikkuse valdav vastukaja tauniv. Meedia võimendas hukkamõistvalt neid hääli, mis kurtsid katkijäänud reiside pärast. Raadio keskpäevasaadete arvamusliidrid naeruvääristasid soomlasi, kes ei suuda oma lennuasjanduses korda hoida ja kahjustavad niimoodi pealegi riigi mainet.
Oma töötingimuste ja palga eest seista oskav töötaja on muidugi tont Eesti ettevõtja jaoks, kes on harjunud opereerima töövõtja kui tumma malenupuga. Tööandjatel ja nende tippesindajatel tulebki töötajate õigusenõudmist edaspidigi jõuliselt halvustada, et kellelgi siin Eestis ei tuleks vähimatki isu võtta üle naabermaade kombeid.
Nii kurdavad ettevõtjad piinlikkuseta lobisedes, et Eesti tööjõud on muutunud liiga kalliks ja see pidurdab majanduse arengut. Väitena peab see muidugi paika, kui pidada majanduse arengut eesmärgiks omaette ja ettevõtjate huvisid olemuslikult prioriteetseks töövõtjate huvide ees. Kuid kui võtta seda üleskutsena Eesti tööjõule rihma pingutada ja madala palgaga leppida – mida see ka on –, kõlab säärane seisukoht ülimalt küüniliselt, liiatigi kui avalikkus peab seda vaikides loomulikuks. Võrdluseks: kui Nokia sulges aasta alguses Saksamaal kasumliku Bochumi tehase, et viia tootmine üle odavamasse Rumeeniasse, puhkes rahvusvaheline skandaal. Ametiühingud möllasid, Saksa ministrid loobusid protestiks Nokia telefonidest, firma tasus miljardites trahve ja ümberõppekulusid jms. See kõik toimus paari tuhande inimese töö pärast. Jah, muidugi, tegemist oli Saksa tööjõuga, kes teab, mis ta väärt on.
Keskmine Eesti töövõtja on seni suhtunud kollektiivsesse oma huvide eest seismisse, mida ametiühinguliikumine võimaldaks, pigem leigelt. Ametiühingute keskliidu (EAKL) kommunikatsiooniaudit, mis mõni aeg tagasi avalikkusse jõudis, kinnitab küll, et paljud inimesed ootaksid, et ametiühingud oleksid jõulisemad, ka palgadiskussioonides. Samal ajal aga ei nähta neis ettevõtjatele ja riigile jõult võrdset partnerit. Töölepinguseaduse läbirääkimistega seoses olid kevadel ametiühingujuhid, näiteks Harri Taliga, pidevalt pildil, kuid rohujuuretasandi julgustamiseks on tippude heitlustest siiski vähe. EAKL-i streik sai avalikkuses üsna nadi vastukaja.
Mõnelgi elualal avaldatakse ametiühingutegelastele väga jõhkrat survet. Näiteks on Eesti rahvusringhääling sel aastal möödaminnes koondanud ühe ja tegeleb parajasti teise ametiühingu usaldusisiku koondamisega, mis kahtlemata ei inspireeri ülejäänud ajakirjanikke aktiivsust üles näitama. Küllap pole meediaasutuste suhtumine töötajate õigustesse mingi erand. Üleeuroopalisest uuringust selgub, et Eesti juhib nende riikide edetabelit, kus töötajate õigused on kollektiivlepingutega kõige vähem kaitstud.
Eesti töövõtjate mentaliteedis on kõige paradoksaalsem see, et kui omamaisest tööandjast on mõõt täis, otsitakse solvunult tööd nendessamades naabermaades, kus on parem palk – mille on ometi välja võidelnud sealsed ametiühingud! Ega Põhjamaade kõrge palgatase pole taevast kukkunud, vaid pidevate läbirääkimistega välja võideldud. Et Soome või Rootsi kapitalist pole loomult heldekäeline, on näha nende tegevusest Eestis, kus hinnatakse kõrgelt just tööjõu odavust ja kuulekust.
Kas Eesti töövõtja tõesti ei näe seost ametiühingute nõudmiste ja heade töötingimuste vahel? Või on eestlane lihtsalt vait ja kaval: ise käsi ei määri, aga teiste töövõitluse vilju naudib küll meelsasti? Ta pakub läänes oma tööjõudu nihverdades, natuke odavamalt, allpool teiste poolt välja võideldud hinda, ja saabki mõnusa tööotsa endale, tehes niimoodi ära konkureerivale omamaisele, kallile ja pirtsakale töövõtjale.
Seda mõtteviisi järgivate eestlaste arvates takistavad ametiühingud töötegemist – nagu juhtus rasvastel aastatel Soome kolinud Eesti ehitajatega. Mäletatavasti olid nad kohalikele ametiühingutele pinnuks silmas, aga Eesti töömehed süüdistasid omakorda ametiühinguid, et need ei lase rahulikult tööd teha!
Räägiti muide ka, et eelnimetatud Finnairi pilootide protesti põhjuseks võisid olla eestlased, kes on nõus lenduritööd vastu võtma palju halvematel tingimustel kui soomlased.
Tööandja seatud raames
Eesti töövõtjal on madal eneseväärikus ja ta on dresseeritud mõtlema endast tööandja antud raamides. Ta on rõõmus, olles tööjõuturul soodsalt saadaval, ja kui tahetakse, laseb hinda alla. Ta ei tunne solidaarsust ametikaaslastega.
Kui Kalev Meedia läks pankrotti ja vallandati sadu ajakirjanikke, rõõmustasid konkureerivate meediafirmade ajakirjanikud kui lapsed. Võiks ju arvata, et ajakirjanike maailm on ehitustööliste omast pisut avaram, aga… Miks see küll nii on? Miks hindab Eesti töövõtja end nii madalalt?
Oleks muidugi sobiv end nüüd, roosk käes, peksta ja nüpeldada ning süüdistada kõiges meile esivanematelt pärandatud orjageene. „Mats alati on tubli mees,” ütleb laulgi. Alati on olnud tark hoida tagasihoidlikku taset ja mitte liiga palju tahta, muidu jääd kõigest ilma. Peaasi, et töö saab tehtud ja peremees on rahul.
Töövõtja staatus on 1990-ndatest peale olnud tööandja staatusega võrreldes rõhutatult madal. Selle taga on tasakaalust väljas arusaam, mille järgi see, kes töökohad loob, on ühiskonna silmis oluliselt väärtuslikum kui see, kes töö ära teeb. Aga ehk oleks 21. sajandi teisel kümnendil, kui kibe kapitalismi ülesehitamise tuhin on möödas, aeg hakata tööprotsessi ümber mõtestama? Vahel näib, et paljude eestlaste ettekujutus kapitalismist pärineks nagu tagurpidi pööratuna marksistlik-leninlikest Nõukogude kooliõpikutest. Et kõik see, mida nendes halvaks nimetati, ongi õige ja hea.
Tööandja loob vaieldamatult ühiskonda rikkuse ja peab riiki ülal, aga kummaline on arusaam, otsekui toimuks rikkuse tootmine kuidagi ilma töövõtjate panuseta. Mõne eluala esindajatega, näiteks haridustöötajatega, käitub riik tööandjana kui kõige julmem kapitalist. Mina suhtuksin näiteks väga mõistvalt õpetajate streiki, ma lausa ootan seda, et õpetajad seljad sirgu lööksid.
Ja lõpuks müts maha päästetöötajate ees, kes hiljuti jõuliselt enda eest seisid. Töötajate õigustest rääkides käib jutt ju tegelikult hoopis suuremast asjast – inimväärikusest.
Autor on Tallinna ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi lektor ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige
