Maailma praegust probleemi illustreerib Lihavõttesaare elanike saatus. 12. sajandil sattus grupp polüneeslasi eraldatud vulkaanilisele saarele, kus tihedad metsad pakkusid toitu, loomi ja tööriistu ning materjale sadade müstiliste kivikujude püsitamiseks. Aga vähehaaval hävitasid inimesed saare metsad, sooritades nõnda sotsiaalse, kultuurilise ja füüsilise enesetapu.

Kunagiste lihavõttesaarlaste kombel kaevame endale enesehävituslikku auku. Palju metsa on hävitatud, kõrbed tungivad peale, põllumaad on otsa lõppemas. Pea miljardil inimesel pole piisavalt süüa – selline tegelikkus ei jäta paljudele muud võimalust peale migreerumise.