Ellu jäid ainult tugevad naised
Kui kolm revolutsiooni ja kaks maailmasõda üle elanud vene poeedilt Anna Ahmatovalt küsiti, kuhu on kadunud võluvad nõrgad naised, siis vastas ta: "Nõrgad said surma. Ellu jäid ainult tugevad."
Joondudes nende tugevate naiste järgi otsustas Eesti valitsus mitte alla kirjutada Euroopa Nõukogu sotsiaalharta seda punkti, mis kuulutab meeste ja naiste võrdseid õigusi ning näeb ette võrdse tasu sama töö eest sama kvalifikatsiooniga töötades.
Ajal, mil naised hakkasid võitlema võrdsete õiguste eest, ei teadnud nad isegi õieti, mille eest võitlevad. Kas õiguse eest töötada ja valimistel osaleda või selle eest, et neile ei aidataks mantood selga ega pakutaks istet? Võitlesid ju võrdsete õiguste eest mitte õmblusvabrikute töölised ega talunaised, kes niigi rügasid hommikust õhtuni mantood omamata, võitlesid üldse mitte naised, vaid "daamid", kes õiguse eest olla meestega võrdsed olid nõus loovutama daamide privileegid.
Tänapäeva Ameerikas jõuab naisõi-guslus ajuti absurdini. Püüdes baaris daami eest arvet maksta või pakkudes talle välgumihklist tuld riskib mees sellega, et ta võetakse vastutusele seksu-aalse ahistamise eest. See-eest on Ameerikas kasutusel positiivse diskrimineerimise mõiste "muude võrdsete tingimuste puhul". Kui selle mõiste sisu liialdada, tähendab see midagi umbes sellist: saades sarnasel ametikohal töötavate meestega võrdset palka, peaksite te soovitavalt olema vanaldane rase afroameeriklanna.
Ja proovigu ameerika ettevõtjad kvoote rikkuda ning jätta tööle võtmata kindlat protsenti vajalikust kontingendist! Seetõttu ka nõutakse naistelt sama palju kui meestelt, arvestamata nende nõrkusi ning kapriise. Naised võivad vabalt valida, mida nad tahavad: meestega võrdselt liipreid panna ja viina juua, või mitte midagi teha, seejuures hääleõiguseta olles. Kolmandat võimalust kahjuks pole.
Mida tähendab naiste võitlus võrdsete õiguste eest meil? Meie ühiskond on paljuski talupoeglik-patriarhaalne, tavapäraselt meeste liidrirollile ja naiste alluva rollile orienteeritud. Sellest tuleb ka lähtuda. Pole kellelegi saladus, et tööandjad palkavad meelsamini mehi kui naisi. Noori ja vallalisi naisi ei taheta – sest need võivad abielluda ja lapsepuhkusele minna, lastega naisi – sest nende lapsed võivad haigeks jääda, pensionieelikuid aga sellepärast, et nemad lähevad varsti pensionile. Kui te aga olete keskealine naine ja kaotate mingil põhjusel töö, siis on teil uut tööd raske leida, isegi kui olete hea töötaja, kuid mitte väljapaistev spetsialist.
Teisalt tunnevad Eesti naised ilmselt rohkem vastutust pere ja laste ees – otsivad innukamalt tööd, ei ütle ära ka madala mainega ja madala palgaga tööst. Vaidlused Euroopa Nõukogu sotsiaalharta rakendamise üle võivad jätkuda lõputult kaua, aga naisi tuleb sootunnuse alusel diskrimineerimise vältimiseks tööotsingutel aidata juba praegu.
Ja väljapääs on olemas. Kohalikud omavalitsused võiksid – see on nende õigus – ettevõtete vahel korraldatud konkurssidel eelistada neid firmasid, kus mingil moel lahendatakse "nais-küsimus". Näiteks oleks ettevõttel kohustus omada töötajate seas kindel ja suur hulk naisi. Sel juhul tunneksid meie naised, kes omal ajal meeste kaitsest ja eestkostest ilma jäid, end siiski turvaliselt. On meil ju palju peresid, kus naine on ainuke toitja. Ja kui naine ongi ettevõtjale "vähem kasulik" töötaja kui mees, kas pole siis nõrgemate eest hoolitsemine tsiviliseeritud ühiskonna tunnus?
