Erakooli juht: vabastage koolivõrk kohalike poliitikute eestkostest

Eesti hariduses on vabakondlik murrang. Lapsevanemad ja õpetajad asutavad erakoole, kohalikud kogukonnad võtavad üle seniseid koole, järjekindlalt suureneb koduõppe eelistajate arv, hulk haridusvaldkonna huvigruppe eeldab kaasatust seadusloomesse.

Selles peegeldub ühiskondlik ihalus käsitsi ja mõõdu järgi loodud keskkonna, kaasatuse ning personaalse lähenemise järele. Haridust puudutavates küsimustes pole oskusteave enam koondunud üksnes ametiasutustesse. Väikses ühiskonnas on valdkondlik ekspertiis üha enam praktikute kogukondades.

Erakoolid kasvavad õpilase kaupa, klassi kaupa, kooli kaupa. 2009. aastal õppis eraüldhariduskoolides 5897 õpilast, viis aastat hiljem oli nende arv kasvanud 7076-ni ning kümme aastat hiljem 9804-ni. See teeb 10% kõigist Eesti üldhariduskoolide õpilastest.

Kümnendiga on vabakondlike koolide õppurite arv kahekordistunud. Sellest pole võimalik järeldusi tegemata mööda vaadata: käib tegelik kooliuuendus, kodanikuühiskond püüdleb usaldusväärse, väärtuspõhise ja lapsekeskse kooli poole. Kõik jätkub, kuni lapsele haridust valides on põhiseaduslik otsustusõigus tema vanematel ja püsib koolikogukondade ettevõtlikkus.

Kas haridusametnikud ja poliitikud teadvustavad ühiskondliku mõtteviisi muutust? Koolikäsitluse muutus saabub paratamatult kriisi kaudu. Kas suudame muutust ühistes huvides teadlikult juhtida? Eeskujusidki ei ole vaja kaugelt otsida. Üks neist on Holland, kus iseseisvalt juhitud vabakondlikud koolid moodustavad tervelt 2/3 koolivõrgust. Haridusvabadus on sealse hariduselu lipukirI.