Ma ei tea, kas presidendi aastalõpuintervjuu salvestati enne uudist James Mattise tagasiastumise kohta USA kaitseministri kohalt. Kui jah, siis on arusaadav, et president üritab sisendada optimismi USA jätkuva toetuse osas ja enne seda uudist oligi olukord palju kindlam.

Natuke julge oli ka oletus, et Venemaa on Soome ja Eesti vaidluste taga. Nood on ikka sündinud enamasti erinevast ajaloolisest kogemusest ja on tegelikult ju hea, et ajalehtedes vaieldakse, mitte ei käida, rusikas taskus, ringi. Natuke rohkem oleks soovinud teada saada, kuidas Eesti võiks Põhjamaaks saada, seda just mentaalselt.

Sisepoliitikas ei julge ma jagada presidendi optimismi, et rahvas pole lõhestunud. Kui vaadata igapäevaselt sotsiaal- ja ka muud meediat, siis on selge, et kaevikud muutuvad järjest sügavamaks. Jah, vaidlus ÜRO ränderaamistiku üle keerleb küll selle ümber, kuidas rändega tegeleda, kuid samas on ränderaamistik vaid osa probleemist. Lisatagu veel kooseluseadus ja üldise poliitilise kultuuri allakäik. On tunne, et osa kodanikke lausa ootab islamiäärmuslaste terrorit Eestis saamaks „reeturid“ seina äärde panna. Seda sõna-sõnalises tähenduses. Ja ei usu mina enam, et riigikogu valimised ses plaanis midagi muudaksid.

Mida oleks võinud veel küsida? Üldiselt mulle ei meeldi – sest teen ka ise Kukus saadet „Välismääraja“ -, kui keegi hakkab saatejuhile/intervjueerijale ette kirjutama, mida saates küsima peab, aga vast võtab ERR minu juttu siin siiski leebe meediakriitikana, mitte pahatahtliku urgitsemisena. NO99 sulgemisest oleks soovinud küll kuulata presidendi arvamust. Ka Danske rahapesuskandaali võinuks puudutada. Samas tulles tagasi oma jutu algusse – nende teemade arvelt vähenenud ilmselt maailma osakaal intervjuus.

Siiski natuke kriitilisem tahaksin olla intervjuu kohavaliku suhtes. Mõte EKA uude majja minna oli julge, kuid vist peab tsiteerima klassikuid ja nentima, et tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati. Sest algul vaatasin, et intervjuu tuleb vanglast või mõnest Brüsseli eurohoonest. Ma ei ole EKA uues majas käinud, sestap ei julge sajaprotsendilise kindlusega väita, et selles majas on ka parema vaatega kohti intervjuuks. Aga julgen pakkuda, et ikka on – kuhu taustaks jääb mõni maal või skulptuur (mitte võre Priit Kuuse taustaks).

Kokkuvõttes: intervjuu jääb loomulikult plusspoolele. Priit Kuusk ei lasknud presidendil monoloogi pidada ja sekkus. Minu märkused siin on kantud lootusest, et alati saab paremini.