Mis on ühist eurol ja jõuludel? Ühine on kõigepealt see, et mõlemaid kasutatakse kõvendusliidetena. Eurolaul, euroremont – see on nagu kvaliteedimärk tootel. Jõuluvorst, jõuluglögi, jõuluhind – ja asjal on kohe teine minek. Eurojõulud on niisiis tõelised jõulud. Kas Eestis on juba eurojõulud? Tundub, et siin on mängus teistsugused kriteeriumid ning “tõeli-sed” on jõulud ainult mälestustes. Lapse kogemused jäävad talle kogu eluks kõige kaunimateks ning määravad selle, mille kordumist loodetakse.
Aga ajad muutuvad. Jõulude kombestik ja sisu ei ole põlvkonniti samasugune. Tänastele keskealistele andis unustamatuid elamusi keelatud jõulukirikusse minek. Südames loodeti – ehk on ka klassijuhataja kohal ning näeb, kui uljad me kõik oleme!
Tartu tudengitel oli veel tosin aastat tagasi võimalik minna Peetri kirikust Julius Kuperjanovi hauale küünlaid süütama ja seejärel organitega jõudu proovida. Need olid alles jõulud!
Aga kust võtta sääraseid praegu? Jõulud on nüüd riigipühad. Koolide organiseeritud jumalateenistuste ühiskülastused on niisama vastumeelsed nagu omaaegsed maiparaadid. Kontserdile enne jõule ollakse valmis minema, aga pühade ajal tahetakse kohustustest vaba olla. Seda, mis kirikus tehakse, näeb ka telekast.
Eestiaegsete meeste jõulud koosnesid muidugi teistsugustest seikadest. Kiirusepiiranguid kartmata kuljuste helinal hobustega võidu ajamisest, tuppa toodud õlgedel müttamisest rääkimata. Ja muidugi jõuluroogadest, mida oldi kaua oodatud!
Kõigil neil meenutustel on üks ühine joon – jõulud lisasid midagi argielus puuduvat. Näib, et jõuludel – ja üldse pühadel – ei ole meie elus õiget rolli seepärast, et elu on heaks läinud.
Kunagi oli küünla valgus tõepoolest valgus, aga elektrilampide kõrval on ta leek kahvatu. Võib ju korraks muu valguse välja lülitada ja nautida võbelevat küünlavalgust, aga see on siis pigem hämaruse ihalemine. Ja mida sa ikka unistad jõululauast, kus tohib “oma käega ossi võtta”, kui liha võib süüa iga päev!
Enam pole vaja oodata. Lapsed ei pea ootama jõuluvana, vaid on juba mitu nädalat päkapiku jaoks aknale pandud susse tühjendanud. Kinkima peab ka jõuluõhtul, aga järjest raskemaks läheb leida midagi mõistlikku, mis rõõmustaks ja ül-lataks. Mõnel maal olevat spetsiaalsed kauplused, kus tarbetuid jõulukinke kokku ostetakse. Meil ei ole järg veel nii kaugel, ja noorel inimesel on ikka soove, mida iga lapsevanem ei suudagi rahuldada.
Paraku, mida aeg edasi, seda raskem on kellelegi rõõmu valmistada. Reklaam püüab siin aidata ja tekitada uusi vajadusi, aga see ei ole see. Võib muidugi pahandada jõulude kommertsialiseerumise üle. Aga ega seda aega, kui kõik oli defitsiit ning kaneelipakk ihaldusväärne kingitus, ei tasu tagasi tahta.
Carl Gustav Jung on öelnud, et me ei saa oma igatsustest aru, kui ei tuleta meelde isade unistusi. Millest unistasid meie esivanemad sada aastat tagasi? Meie tagasihoidlike üürikorterite mugavus on praegu suurem kui tolle aja mõisasakstel. Ei ole vaja isegi nii kaugele tagasi minna.
Kas te mäletate veel neid jõule, kui jagati kilo kaupa tasuta Taani suhkrut ja lehemehed valvasid, et ei oleks korruptsiooni ning jagamine käiks ausalt? Alles see oli, aga ununeb. Suhkur on tegelikult väheseid asju, mis ei ole läinud krooni ajal kallimaks. Nüüd võiks teha pühad õige magusaks, ka otseses mõttes. Aga ei hooligi enam.
Maailma saab hõlpsalt paradiisiks muuta, aga küsimus on – kuidas panna inimesi seda paradiisi uskuma ja armastama?
