Eve Eisenschmidt: Ettevõtlikkus tagab noortele tööturul edu
Tähelepanu väärt on sealjuures asjaolu, et see üliõpilane ei ole omandanud majandusalast haridust. Ka tema tulevane amet – õpetaja – poleks eeldanud isikliku ettevõtte rajamise oskust ja valmidust. Mis ajendas noort inimest midagi säärast välja pakkuma? Pakun, et sisemine hoiak, mida nimetatakse ettevõtlikkuseks.
Noorte töötus, sealhulgas kõrgharidusega töötute teema on viimasel ajal meedias kõvasti tähelepanu pälvinud. Mitmel puhul on ka jäänud kõlama mõte, et kõrgharidus on elukauge ega vasta tööturu vajadustele. Ent Arengufondi 2012. aasta raportis rõhutavad ettevõtluskeskkonna ja tööturu analüüsijad, et arvestada tuleb kolmelt aastalt üheksale kuule lühenenud oskuste elutsükliga. Kui liiguksime ülikoolides tööturule oskusspetsialistide koolitamise suunas, siis ilmselt valmistaksime ette spetsialiste, kelle oskused on juba tööjõuturule jõudes iganenud.
Elustada initsiatiiv
Jaanuaris haridus- ja teadusministeeriumi ning ülikoolide vahel sõlmitud halduslepingus on ülikoolidel kohustus tagada kõikidele üliõpilastele ligipääs õppeainetele, mis arendavad ettevõtlikkusega seotud oskusi. Mida peaks selleks tegema ülikoolid, mida ettevõtjad?
Nii põhikooli kui ka gümnaasiumi õppekavades rõhutatakse juba nii ettevõtlikkust kui ka üldpädevust, mis peaks kujunema nii kõigi õppeainete kui ka tunni- ja koolivälise tegevuse kaudu ning nende kujunemist jälgitakse ja suunatakse õpetajate ning kooli ja kodu ühistöös. Õppekava ütleb, et ettevõtlikkus on suutlikkus luua ideid ja neid ellu viia, näha probleeme ja neis peituvaid võimalusi, seada eesmärke ja neid ellu viia, näidata initsiatiivi ja vastutada tulemuste eest, reageerida paindlikult muutustele ning võtta arukaid riske. Kui keskharidusega noored, kes kõrgkooli astuvad, juba oleksid sellise hoiakuga, siis oleks kõrghariduse tasemel lust käivitada erialaseid uurimis- ja arendusprojekte. Kahjuks ei kujune noortel keskhariduse tasandil ettevõtlikku eluhoiakut ja kõrghariduses tuleb elustada nii mõnelgi juhul täiesti lämmatatud initsiatiiv ja loovus. Niisiis ka kõrghariduse tasemel on oluline omandatud teadmiste kõrval pöörata tähelepanu hoiakutele.
Ülikooli poolelt näen siin kahte võimalust. Esiteks tuleb õppeprotsessi muuta paindlikumaks ning üliõpilaste huvisid ja võimeid arendavaks. Tallinna ülikool on seda joont ajanud juba pikka aega: peale põhieriala saab üliõpilane valida kõrvaleriala, magistriõppekavadel on sageli võimalik süveneda ennast huvitavasse valdkonda, samuti saab täiendada üsna suure mahuga vabaainete raames oma võõrkeeleoskusi, sh õppida Aasia keeli, mida Eesti ettevõtjad näevad samuti olulise sihtalana.
Teisalt tuleb luua õppeprotsessis ülesandeid, kus üliõpilased saavad lahendada reaalsest elust ja vajadusest tulenevaid probleeme, ning üliõpilasi enam integreerida erinevate organisatsioonide igapäevategevusse. Siin ei saa kõrgkoolid üksi hakkama, võtmeküsimuseks saab koostöö tööjõuturuga. Vanamoelise praktikakäsitluse all (á la tudeng sorteerib nädal aega ettevõttes arhiivi või keedab kohvi), saab sisse tuua uuenduslikud praktikameetodid. Näiteks erinevad praktilised ülesanded, mida üliõpilased saavad lahendada mitmete erialade esindajatega koostöös.
Rühmapõhised praktikaülesanded toetavad ka meeskonnatööoskuste kujunemist ja loovad võimalused lahendada probleeme interdistsiplinaarselt, see võib anda hoopis uusi ja uuenduslikke tulemusi ka ettevõtlusesse. Ühise meeskonnana võiksid koos töötada erinevate erialade tudengid: näiteks omavahel ülesandeid jagada programmeerimis-, meedia-, filosoofia- ja filoloogiatudengid. Arusaadav, et selline õppetöökorralduse muudatus nõuab pingutusi ülikoolide sees, samuti ei saa sedalaadi projektülesandeid läbi viia ilma ettevõtetepoolse soovita sellesse panustada. Siinkohal hakkavad mõju avaldama ettevõtjate hoiakud, kuivõrd nemad on valmis loovalt ja teadmistepõhiselt oma ettevõtet juhtima ja noori tudengeid ettevõtte uksest sisse laskma.
Kõik noored ei pea hakkama ettevõtjaks, aga ettevõtlik suhtumine ja laiema maailmapildi nägemine tuleb noorele kõrgkoolilõpetajale täpselt samuti kasuks palgatöötaja ametis. Kui iga noor inimene, olenemata oma erialast, on valmis võtma riske, otsima lahendusi probleemidele, siis pole meil töötuid kõrgharitud noori ja ka meie ettevõtlus tegeleb vähem odava alltöövõtuga.
