Kleinberg viitab, et õpilaste meeleoluprobleemid ei ole nende muust keskkonnast ja elust lahus rippuvad mured, vaid need võivad olla seotud noore inimese elu peamise sisuga: õppimine, kool, õpetajad. Näeme siin olulise diskussiooni avamise kohta. Arvame, et kool saaks veel enam ja paremini näha seoseid heaolu ja õppimise vahel – ja mitte ainult (kodu)tööde mahu perspektiivist lähtuvalt.

Motivatsiooni ja õpioskuste defitsiit

Õppimisega seotud probleeme – vilets toimetulek eri ainetega, õpetaja kiusamise alla langemine, kodutööde üle pea kasvamine, läbipõlemine, koolist eemalejäämine – saavad leevendada õpetaja paremad teadmised mitte ainult vaimse tervise probleemidest, vaid psüühika toimimisest ja arengust üldiselt ning õppimisest spetsiifilisemalt. Õpetaja saab ennetada õppimisega seotud probleemide tekkimist ning aidata õpilasi, kes juba on õppimisega jännis – kas siis motivatsiooni või õpioskuste defitsiidi tõttu.

Nii näiteks on õpetajad, kes toetavad õppijates autonoomset motivatsiooni ehk tegevuste mõtestamist ja väärtustamist õppija perspektiivist, vähem hädas pingutust vältivate õpilastega. Õpetajad, kes teadvustavad erinevate õpistrateegiate efektiivsust, uurivad enam, kuidas õpilased probleeme lahendavad ja asju meelde jätavad – neid huvitab, mis hetkel ja mis põhjusel õpilane õppides reelt pudeneb ning millisel viisil teda aidata.

Õpetajad, kes teavad, kuidas hirm, stress või väsimus täidesaatvate funktsioonide tööd halvavad, ei lase õpilastes tekkida kiusatud olemise või pideva läbikukkumise tunnet. Õpetajad, kes teavad, et võimed on arendatavad ja pingutades muutub igaüks targemaks, kujundavad seda uskumust ka õpilastes, mis omakorda võib olla seotud õpilaste madalama läbipõlemise ja „laine käib üle pea“-tundega.

Mõistagi on selliseid õppimise seaduspärade tundmisele tuginevaid ning seeläbi hoolivat ja pingutust väärtustavat õpikeskkonda kujundavaid võtteid oluliselt rohkem, kui jõuaks siin ette lugeda.

Kuidas toimub õppimine?

Selle asemel, et püüda kooli teha väliselt ja väliste vahendite mõttes uudseks, oleks suur abi põhjalikest teadmistest selle kohta, mida ikkagi õppimine ja areng endast neurobioloogilisel ja kognitiivsel tasandil kujutab, ning kuidas keskkond õppimise juhtumist toetab ja takistab.

Õpetajad saaksid tänasest veel paremini õppida ära tundma ja aitama õpilasi, kes ei oska hästi õppida, ning siinkohal ei peaks teema sumbuma vaid tõsisemate õpiraskuste ja erivajadustega laste temaatikasse. Õppimise olemust ja seeläbi ka õppija psüühikat paremini tundvast õpetajast on kasu kõigile õpilastele ning sellise õpikeskkonna pakkumine peaks olema üks kooli põnevamaid väljakutseid.

Oletada võib, et mitte alati ei jää enesega hädas olevate õpilaste seisukord õpetajatele täiesti märkamatuks. Kindlasti ei saa õpetaja hakata vaimse tervise spetsialistiks ega peagi, kuid iga õpetaja saab lapse arengu eksperdi ning toetava täiskasvanuna õpilastelt siiralt küsida, kuidas teil täna läheb ja kuidas te end tunnete.

Vaid huvi üles näidates saavad tekkida võimalused meeleoluhäirekuristikku libiseva õpilase jõudumööda tagasisikutamiseks. Õpetajad saavad hoida õpilastes tunnet, et õpetaja on koolis selleks, et õpilasi nende haridusteel toetada ja järk-järgult, tasapisi leida teed nende teadmiste sügavamaks arendamiseks.

On teada, et ka õpetajad ise põlevad vähem läbi ning tunnevad end õpetamisel kindlamalt, kui mõistavad õppimise ja arengu protsessi psüühika tasandil, teisisõnu – nad on omandanud põhjalikud oma tööks vajalikud teadmised. Väsinud õpetaja, kes õpilast toetada ei jaksa, võib hädas olla osalt just õppimise ja arengu kohta käivate teadmiste puudumise tõttu.

Lahendus peitub õpetajate ettevalmistuses

Kes on valmis võtma vastutust Kleinbergi artiklis kirjeldatud nukravõitu olukorra eest? Me ei arva, et need peaksid olema ennekõike ja ainult tugispetsialistide koolitamise ja palkamisega seotud instantsid. Vastupidi, vastutus lasub esmajärjekorras õpetajate ettevalmistusel ning iga õpetajaharidust pakkuv institutsioon peaks üha enam mõtlema oma rollile õppimisega hädas olevate ja meeleoluhäiretega õpilaste kujunemisel ning õpetajate läbipõlemisel.

Samuti nagu võib arstiteaduskonnalt nõuda oma distsipliini sügavuti tundvate meditsiinispetsialistide koolitamist, võib ka õpetajahariduse pakkujatelt täie õigusega nõuda selliseid õpetajaid, kes mõistavad sügavuti õppimise protsessi ning seejuures ka õppimisel tekkivate raskuste (sh õpiraskuste) olemust. Arengu- ja õppimisealaseid teadmisi ning empaatiat, mida on vaja Kleinbergi viidatud koolimurede vähendamiseks, saab õppida ja õpetada, ning üha enam tuleb õpetajaks õppijatel lisaks ainealastele süvateadmistele omandada ka keerukaid ja süsteemseid teadmisi psüühika kohta – sõna otseses mõttes õppida ja pingutada, nii et pea märg.