Heaoluühiskonda ei õnnestu ehitada võõraid vihkava fanatismiga

Rootsi kogemus näitab, et heaoluühiskond ei rajane tõupuhtusel, vaid inimestevahelisel mõistmisel ja koostööl.

Olen mõistnud, et põhimõttelist rassisti ei ole migratsioonist ja pagulastest rääkides võimalik asjalike faktidega milleski veenda, saab ainult kinnistada tema hirmudel ja inimpõlgusel põhinevaid eelarvamusi. Rassisti faktid ei huvita, tema jaoks taandub kõik ühele ja kõigest muust tähtsamale veendumusele: temast erineva nahavärvi ja/või usutunnistusega olend ei vääri inimesena kohtlemist. Ei aita siin haridus ega majanduslik kindlustatus. Tõeline rassist oma inimkäsitlusest ei tagane ja tunneb selle üle siirast uhkust.

Kui mul paluti kirjutada Rootsi kogemusest pagulaste ja teiste sisserändajatega ning rootslaste suhtumisest teemasse, küsisin muuseas oma Rootsi kolleegidelt-pedagoogidelt nõu. Kirjuta sellest – soovitasid nad –, et meil Rootsis on kahjuks inimesi, kes on rassistlikult meelestatud ja suhtuvad kaasinimestesse kehvasti; kirjuta selleks, et eestlased väldiksid nii madalale laskumist. Tegin oma kenadele kolleegidele mõttes pai ja rääkisin neile, et Eesti kunagine välisminister tunneb tõsimeeli (vist?) muret, et tema valge rass on ohus, nii et mitte ühtegi põgenikku ei tohiks Euroopasse lasta; kuidas inimesed ajavad sotsiaalmeedia kaudu rahvast kokku, et korraldada meeleavaldusi eesti rahva „tõupuhtuse” säilitamise nimel; kuidas poliitilised jõud kütavad rahvast üles ja räägivad „neegrite ja islamiseerimise ohust”, millega EL nende kodumaad ähvardab; kuidas inimesed siiralt usuvad, et õige pea ujutavad kümned või sajad tuhanded „madalama rassi esindajad” nende isamaa üle ja hävitavad nende kultuuri.