Hedda Lippus: vägivald kärbib kõigi elusid

Viimastel nädalatel on meedias tavapärasest enam kajastatud ahistamist ja vägivalda. Avalikustati Taavi Rõivase skandaal Malaisias ja juhtum, kus psühhiaater Lembit Mehilane ahistas patsienti. Samal ajal sai Hollywoodist alguse märksõna #metoo jagamine Facebookis ja Twitteris – eesmärgiga tõsta teadlikkust nii ahistamise kui ka vägivalla laialdase leviku kohta. Nüüdseks on seda hashtag’i jagatud miljoneid kordi.

#metoo on tegelikult oluliselt vanem, kuid alles seoses Harvey Weinsteini skandaali ning näitleja Alyssa Milano üleskutsega märksõna jagada pälvis see nii laia tähelepanu. Eestis lisandus oma mõõde – Pealtnägija kajastus perevägivallast, mida oli raske vaadata ilma, et pisarad silma tuleks. See lugu erines teistest, kuna nägime ja kuulsime kannatamas lapsi.

Lapsepõlves kogetul (nii negatiivsel kui ka positiivsel) on edasisele elule tohutult suur mõju. Professor David Finkelhor New Hampshire’i Ülikoolist, kes on uurinud lastevastast vägivalda alates aastast 1977, kirjutab, et lapsed on kõige enam vägivalda kogev grupp ühiskonnas. Lisaks vägivallaliikidele, millega puutuvad kokku täiskasvanud, kogevad lapsed spetsiifilisi vägivallaliike – näiteks vanemate tülide nägemine, lapsevanema- või hooldajapoolne väärkohtlemine jt.

USA-s aastatel 1995-1997 tehtud ulatuslik uuring (Adverce Childhood Experiences Study), millele vastas 17 000 inimest, keskendus lapsepõlves kogetud traumade ning nende tervisemõjude uurimisele. Uuringus leiti, et lapsena kogetud vägivald mõjutab negatiivselt tervist, suurendades riskikäitumist, nagu liigne alkoholi ja narkootikume tarvitamine, aga ka vaimse tervise probleeme. Samuti kasvas somaatiliste haiguste, näiteks südame- ja krooniliste kopsuhaiguste, risk. Kuue või enama trauma kogemine vähendas keskmist eluiga 80 aastalt 60-le.