HEIKI SUURKASK: Ateistlikust pimedusest põhjustatud ristisõda
Vaidlus on suunatud üsna selgelt ühe sümboli vastu, mida võitlevad ateistid oma suurimaks vaenlaseks peavad.
Agressiivne ateism on peaaegu sama hull nähtus kui agressiivne kristlus või agressiivne islam. Ta keelab inimestel teist moodi mõelda ja teist moodi uskuda. Ateism on tänases Eestis tunduvalt sallimatum kui ka kõige veidram vorm kristlusest. Agressiivne ateist leiab, et kristlusest ei tohi enam mingeid jälgi olla. Kõige vähem suudab ta taluda ristide püstitamist.
Ja ristis näeb ta mitte Eesti inimesi juba kaheksa sajandit ühendavat sümbolit, vaid mingit märki, mille vastu teda on programmeeritud võitlema. Ta ei aktsepteeri jutte Vabadussõjast ja selles ilmutatud teenete eest antud Vabadusriste. Tema silme ees lööb pimedaks juba siis kui ta näeb kuskil risti. Ja selles pimeduses hakkab ta otsima kõige räigemaid argumente, kuni selleni välja, et Vabadusrist kuulutatakse haakristiks.
Ateismil on Eestis muidugi üsna pikad juured kuni 19. sajandini välja. Tollal olid kirikuõpetajad ju reeglina sakslased, ja nagu tüüpilised partorgid sada aastat hiljem, oli igasugune eestlaste ärkamine neile vastumeelne. Kuid Eesti vabanemine 1917. aastal tõi kaasa ka rahvuskiriku loomise, millest eestlasvaenulikud ja Saksamaale kolinud kirikuõpetajad jäid eemale. Eesti Asutavas Kogus olid ateistid enamuses, kuid nende võitlus usuõpetuse vastu lõppes neli aastat hiljem, kui rahvahääletus siiski usuõpetuse koolidesse tagasi tõi.
Kuid nõukogude võimu järel on võitlev ateism muutnud end juba kuritegelikuks vooluks, sest selle argumendiga õigustati tuhandete vaimulike mõrvamist nii Venemaal kui Eestis. Ateism muutus tigedusejõuks.
Täna on meil õigus uskuda, või mitte uskuda. Keegi meid ei kohusta. Ilma inimõigusi rikkumata ei saa ka kedagi keelata uskumast. Kuid on sümboleid, mida meie minevikust lahutada ei saa. Erinevalt viisnurgast on rist aga pigem ühendanud kui lahutanud.
Rist on asunud meie kõigi esivanemate haudadel. Rist tähistab päikeseratast juba palju varasemast ajast ja seda sümbolit ei toonud meile sugugi saksa rüütlid ega vene bojaarid. Rist on loomulik ja looduslik sümbol, millele põhjendamatuid lisadetaile juurde monteerida ei tasu.
Niisiis Vabadussammas. Suure osa Eesti inimeste jaoks on selle puudumine võlg esivanemate ees. Teisele osale on ükskõik, kas see sammas on või ei ole. Neid, kes võitlesid Eesti Vabariigi vastu, loomulikult igasugune Vabadussõja kiitmine häirib.
Vabadusrist kui sümbol on vanem kui keegi tänastest ateistidest. Kui nad kuulutavad selle mingiks klerikaalseks sümboliks, peaksid nad võitlema ka kõigi teiste ristide vastu. Lammutama ristipõhiseid ehitisi, hävitama ristidega surnuaedu, keelustama risti kujutamise kunstis ja meedias. Kuid seda kõike on juba proovitud – Eestis kokku 50 aastat.
Tänased võitlejad Vabadusristi kujutamise vastu Vabadussambal võiksid natuke järele mõelda. Millist ideoloogiat ja eesmärki nad tegelikult teenivad. Kas nad tahavad tuua tagasi agressiivse ateismi tema stalinlikul kujul. Või leppima lõpuks sellega, et enamik eestlastest siiski peab risti omaseks sümboliks. Sest kõik, kes ei viitsi kirikus käia, pole veel raevukad ateistid.
