HEIKI SUURKASK: sotsioloogide solvumise aasta
Kuid solvunud on ka ühe elukutse esindajad – nimelt sotsioloogid. Juhan Kivirähk ütleb välja, et Eestis ei saavat enam oma arvamust välja öelda. Andrus Saare arust on suur häda selles, et “äärmuslased tulid kapist välja” ja saavad anonüümses internetikommentaariumis Kivirähku maha teha. Tõnis Saartsi järeldus oli, et Eesti olevat jõudnud arengutupikussse. Rein Ruutsoo kuulutab valitsuse läbi kukkunuks. Kuna valitsuse populaarsus kerkis, leiab Marju Lauristin lausa eestlastes autoritaarsuse ihalust.
Lausa tüüpiliseks sotsioloogi (või sotsioloogiataustaga politoloogi) arvamuseks on kujunenud, et “kurjad eestlased tegid liiga vaevatud venelastele.” Pronssõduri kaitsjate imperialistlikke taotlusi nende seisukohtades ei esine. Ühiskond, mis olevat niigi “paremale kaldu”, olevat ühtäkki muutunud lausa kurjaks ja tigedaks. Ja sotsioloogid, kes peaksid ühiskondlikke protsesse mõistma, on ehmunud.
Kuid ka sotsioloogid ise on kaldu. Peaaegu kõik tuntumad sotsioloogid on end kuulutanud kui mitte sotsialistiks, siis vähemalt vasakpoolseks. Ja seetõttu ei suuda nad enam parempoolsust erapooletult võtta. Integratsioonipoliitika eestvedajatena on nad ka harjunud vaatama rohkem venelaste kui eestlaste poole. Ja nii tuli Pronkssõduri tüli neile üllatusena.
Miks ei kuule ma ühegi sotsioloogi põhjendusi liberaalse reformipoliitika edukusest? Konservatiivsete väärtuste kaitsel leiame me teolooge, kuid mitte sotsiolooge. Selle asemel asusid sotsiaalteadlased mõne aasta eest juurutama uuesti klassivõitluse teooriat –esimese ja teise Eesti vahel. Kuid punanostalgia pole sotsiolooge küll eriti häirinud. Ja minu arust pole sotsioloogid siiani võimelised nägema negatiivseid külgi meie idapiiri taga. Nad süüdistavad aprillimässus ainult Eesti valitsust.
Aprillikriisi sisuks polnud tegelikult eestlaste ja venelaste konflikt. Eestlaste äärmuslust suudeti vältida nii 1988. kui ka 2007. aastal. Ükski eestlaste liikumine ei läinud käsitsi venelastele kallale. Kuid interliikumine ründas 1990. aastal Toompead ja Naši koos oma kohaliku filiaaliga Tõnismäed. Mõlemad rünnakud olid suunatud otseselt eestlaste omariikluse vastu.
Suurema osa eestlaste jaoks on Pronkssõdur olnud küsimus nõukogude pärandis ja sellesse suhtumises. Sotsioloogide taunitavaid “äärmuslasi” ei ühenda ju ei imetlus Hitleri ega “vaikiva ajastu” järele. Neid “äärmuslasi” ühendab reeglina just veendumus, et kommunistide roll Eesti lähiminevikus ei olnud sugugi progressiivne. Ning millest algas kõige raevukam protest sotsioloogide ridadest? Ega ometi särgist “Kommarid ahju?”
Kahtlematult on Eestis sallivuse defitsiit. Kuid see sallimatus ei hakanud pihta mitte tänavu kevadel. Sallimatust on aastaid omal nahal tundnud ka need, keda Andrus Saar kuulutab “kastist välja tulnud äärmuslasteks”. Miks nad just viimase 15 aasta jooksul niivõrd vihaseks on muutunud, küsin ma? 1992. aastal oli raevu veel palju vähem.
Sallimatus pole ka Eesti monopol. Neonatslikud noored möllavad just Ida-Saksamaal, skinheadid Venemaal, surmanuhtluse kõige veendunumad toetajad on idaeurooplased. Homomarsse rünnates teevad sellele marginaalsele inimrühmale tohutut lisareklaami just idaeurooplased. Ehk kõik need, kes on “progressiivsetes” sotsialismi tingimustes õppinud vihkama “rahvavaenlasi”, “natsionaliste”, usklikke, teisitimõtlejaid, kõike läänelikku. Ja nüüd on nad leidnud lihtsalt uusi vihkamiseobjekte võõramaalastes ja homodes.
Selleks, et sallimatusest lahti saada, on eestlasel vaja lahti saada sellest pimesi vihkavast “tiblast” iseeneses. Nii palju kui mina kõige ägedamaid netisõimajaid tean, on enamikus tegemist Stalini ajal kasvatuse saanud nüüd eakate meestega. Just sellest tulenevad üleskutsed kedagi seina äärde panna või loomavagunitesse panna. Ja anonüümsus võimaldab ka sihilikke provokatsioone.
Anonüümse internetikommentaariumi kõike põrmustavat lööki on tunnetanud ilmselt iga ajakirjanik. Kuid leimiseadus ise kujunes sõnavabadust ohustavaks ettevõtmiseks. Nüüd tundsid aga selle kommentaariumi toimet omal nahal vasakpoolsed. Ja välja tuli nende süüdistus terve riigi vastu – jutt “vaikivast ajastust”.
Kuid demokraatia nõuab võimalusi mitmeks – vahel ka vägagi konfliktseks seisukohaks. Kompromiss pole alati võimalik. Samas pole ka kokkupõrge alati vajalik. Tõnismäel kompromissi teha ei olnud enam võimalik, kuid ka vaikivast ajastust oleme me ikka veel väga kaugel.
